Ärkasime hästi varakult, natuke enne seitset juba.
Käisime sõime hommikust (niiväga hakkan igahommikust taldrikutäit värskeid puuvilju igatsema)
Siis edasi pidime minema alla teatri juurde, kus meid edasi juhatati meie päevase grupijuhi juurde.
Peatusime täna esimesel saarel Curaçaol.
Saar kuulus Hollandile ning ka nüüd veel on endiselt seal kõik hästi sarnane, poed olid ka Hollandipäraseid suveniire täis.
Meile anti bussituur ning räägiti linnast. Meie giid oli üks hästi äge naine ja tegi palju nalja ka.
Saime teada, et ammu kui siin kõik majad olid valged, siis linnapea või keegi selline tähtis tegelane nõudis, et kõik majad värvitaks erinevate ergaste värvidega.
Nii tehtigi ja kunagi siis hiljem avastati, et see linnpea oli olnud värvifirma omanik ja leidis viisi, kuidas kõvasti kasumit saada.
Igatahes, meie sihtkoht lõpuks oli rand. Pehme liiv ja palmid kõikjal. Päevitasime Leahiga täpselt ühe palmi all <3
Vesi oli ka kristallselge ja ilusalt sinine.
Saime ka prillid ja selle hingamisvooliku, nii et saime ka veelalust elu uurida. Kalasid oli näiteks niiiii palju <3 ja väga ilusaid!
Ikka tōsiselt äge, kui eksootiline kalake sult vaid vähem kui meetri kauguselt mööda ujub :))
Võtsime päikest, tegime muidugi ka photoshoodi pliksidega ning juba oligi aeg tagasi minna.
Küll aga, tagasitulles avastasime, et paljudel oli nende parda id-kaardilt infot maha kulunud.
Vaatasin siis enda oma ka ja avastasin õudusega, et minu oma oli kõige hullemini kotis kulunud ja triipkoodi, millega laevale ja laevalt ära saada, oli täiesti maha tulnud) Õnneks aga sain siiski passi näidates laeva tagasi ja lasime mulle kohe uue kaardi teha. Aga nüüd ma olen ikka väga paranoiline ja kogu aeg vaatan, et kas ikka kõik info ja triipkood alles. Ehk siit ka väike soovitus: ärge pange pardakaarti päikesekreemipudeliga (või mõne muu kreemiga) samasse kotti üksteise lähedusse.
Laeval sõime lõunat, vahetasime riided ja ma läksin hostvanematega veelkord linna avastama ja suveniire ostma.
Ja kuigi ma sinna poodi sisse ei läinud, siis nägin üllatuseks tuttavat mango riidepoodi :))
Kui hakkasime laeva tagasi kõndima, siis pidime ületama ühe silla. See sild on selline, et iga natukese aja tagant see suletakse ja sild liigub küljega kõrvale täiesti ära, et keegi ületada seda ei saaks.
Igatahes, kui me olime sellest sillast umbes 20 meetrit eemal, siis avastasime et sild hakkab vaikselt liikuma jälle.
Meil aga polnud plaanis oodata ei tea kui kaua, et sild jälle avataks, seega panime jooksu ja reaalselt hüppasime sellele sillale, kui see juba liikus ja kalda ning silla vahel oli juba parasjagu vett näha :D
Mõtlesime siis et jess jõudsime, aga millega me ei arvestanud, oli see et ka teiseltpoolt kallast hakkas sild sulguma ning me jäime keskele lõksu.
Ja me ei saanudki enne sillalt maha, kui pidime siiski ära ootama, kuni siis sild jälle avatakse.
Õnneks oli seekord see paus hästi lühike ja kaua me ootama ei pidanud.
Ostsin veel ühest suveniiripoest mälestuseks magneti ning läksime jälle tuppa tagasi.
Ülejäänud aja kuni õhtusöögini puhkasime toas ja määrisime end aloe veraga, sest päiksepõletused ei ole üldse toredad :((
Ma panin endale reaalselt mõnuga seda sajast päiksekreemi ja ikka põlesin ära.
Lugesin veel rõdul oma raamatut, sest rõdul on reaalselt soojem kui toas ja lihtsalt mõnulesin.
Loen praegu ühte raamatut ,,Anna ja prantsuse suudlus.” Selline mõnus noortekas ja mulle hullult meeldib, soovitan väga :))
Ja siis oligi jälle aeg õhtusöögiks. Need kolmekäigulised söömaajad ikka ei lakka üllatamast ning iga kord on midagi uut ja huvitavat.
Pluss meie kelner on ka lahe tüüp, ühe teise laua ääres käis tüdrukuid meelitamas, et äkki ta ikka toob neile jäätist vms ja proovis nende vanuseid ära arvata, meie laua ääres rääkis oma tütrest meile :))
Ja kui me hakkasime tuppa tagasi pärast minema, siis nägime ka meie toakoristajat ning muidugi rääkisime ka temaga üle 5 minuti juttu. Siin laeval tunduvad üldse kõik töötajad niiii sõbralikud.
Igatahes see naine, kes meie tuba koristab rääkis meile väga ägedalt, kuidas ta leidis mu host empsi sõrmused rõdult. Pärast ka kallistasid mõlemad üksteisega, sest need sõrmused oleks vabalt kaotsi läinud sealt rõdult minna.
Nüüd ma jälle rõdul oma igaõhtuseid laineid vaatamas, lihtsalt mõnulemas ja ka seda postitust muidugi kirjutamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar