Viimased koolipäevad VLOG

Heihei!!

Tegin ka oma viimastest imelistest koolipäevadest youtube video, nii et, kes huvitatud on, siis minge vaadake üle ja näidake like’ga armastust.
<3 <3 <3

Link: https://m.youtube.com/watch?v=DKIa1i-zXvE

Viimase koolipäevad USA keskkoolis

Minu aeg USA koolis on läbi saanud. Ja võin nüüd rõõmsalt öelda, et lõpetan Ankeny Centennial High Schooli homme lõpetamistseremoonial ära.

Mu viimased koolipäevad olid imelised. 

Ajaloos õpetaja ütles, et täna on kurb päev, sest Laural on viimane koolipäev ja mul ei ole temaga enam rohkem tunde (12.klass lōpetab varem kui teised)

Esmaspäev oli ka mu kardetud valitsuse eksam, milles enamus küsimused olid täpselt samad nagu proovitöös. Ehk läks väga hästi ja uskumatul kombel lõpetasin selle klassi ka A’ga.

Andsin ka kõikidele õpetajatele Eesti šokolaadi ning üleüldse, õpetajatele headaega ütlemine oli väga, väga raske.

Kuid lasin oma lemmikutel siiski ka oma raamatusse kirjutada ning nende väikseid sõnumeid mulle loen lennukis, samamoodi nagu siia tulles. Oeh, kui kiirelt aeg läheb.

Käisin ka vaatamas AP bioloogia tundi, kus viimase koolipäeva tähistamiseks ikka filmi vaadati. Aga me vaatasime ühte väga huvitavat dokumentaali, netflixist vōib leida our planet: the jungles osa alt. Väga soovitan! Ning seal tegi õpetaja meile muidugi popcorni ka :))

Kekas oli ka ainult eksam ning kuna ainult 12.klass pidi neid varem tegema, siis teised lihtsalt istusid. Sophie oli näiteks nii väsinud, et jäi täitsa tribüünidele magama. 

Eksam seal oli samuti päris lihtne, sain 18/20st. Ilmselt läks jälle vibulaskmise osa juures 2 küsimust valesti, täpselt nagu eelmine trimester :D

3.tund oli geomeetria. Kuna mu õpetaja oli mulle juba eelnevalt öelnud, et ei pea eksamiga tõestama, et A’d väärin, siis vōisin niisama muid aineid õppida. Kuid poole tunni pealt kutsus ta mu klassi ette ja pidas kõige armsama lahkumiskōne mulle ning aplausi saatel saadeti mind siis varem klassist ära <333 sel hetkel olid pisarad küll väga, väga lähedal.

Ja kuna mul oli siis niipalju aega oma järgmise tunnini, siis läksin otsisin üles ûhe hispaaniakeele õpetaja, kes lasi mul enda tundides Eesti esitlusi teha. 

Ta on ikka nii armas, kallistas mind kohe ja kuna tund käis, siis kutsus mind tunid peole. Neil nimelt oli söögipidu, tehti tacosid, krõpse, muffineid ja palju muud. Tantsiti, muusika kâis ja lihtsalt lõbutseti :)) nii vahva lihtsalt.

Valitsuses me ka enam midagi ei teinud ning õpetaja oli meile tortillakrõpse sooja juustukastmega toonud. Niiii täiuslik! Rääkisin terve aja klassis olevate tüdrukutega ning neil oli mulle jälle nii palju küsimusi. Ning muidugi sain umbes miljon korda küsimust, et kas ma juba tahan koju minna. Ausalt, kui mult ühe korra seda veel küsitakse lähen hulluks :) :( 

Aga ütlen nüüd ausalt, valitsuse tunnist lahkudes oli ikka mõnus pingelangus küll.

Ja yearbookis oli niiiii niiii niiii kurb ja veider. Grace täitsa nuttus, et mina lahkun ja ta teised 12.klassi inimesed lähevad collegisse minema. Ma muudkui vaatasin kella ja ei jõudnud kohale, et tõesti elasingi selle aasta siin koolis üle. 

Ma mäletan, et alguses ei meeldinud mulle siinne kool kohe üldse ja nüüd on see nii südamesse pugenud, et väga kurb oli lahkuda. Jube veider, et tõesti tegingi kooliaasta välismaal ära ja hinded olid ka täiesti korras, kuigi ma alguses mõtlesin, et mõnes aines D’ga lõpetangi. Õnneks ei läinud üldse nii <3 

Käisin ka läbi oma nõustaja juurest ning rääkisin tema ja ühe teise nõustajaga päris kaua. Mu nõustaja on üks kõige tähtsamaid inimesi mu vahetusaastast, sest just tema  andis endast 200%, et mulle uut pere leida, ta aitas mind tundidesse, kuhu ma tegelikult poleks tohtinud saada, oli mulle alati toeks murede korral ning tõesti tema oligi see, kes tegelikult mulle uue pere leidis <3 Ilma temata ei oleks mu vahetusaasta selline nagu see praegu on ning ma olen igavesti tänulik talle kõige eest!!!

Oh, kuidas ma  hakkan ja tegelikult juba hakkasin igatsema õpetajaid, huvitavaid tunde nagu näitlemine, sõpru, tugisüsteemi, kohvikut, raamatukogu, koolivaimu ja palju, palju muud! ❤️Aitäh, Ankeny Centennial High School kõige eest! 

AITÄH vahetusaastale

Minu vahetusaasta siin ookeani taga on lõppemas. Jäänud on vaid tibake üle kolme nädala. Kolm nädalat ja  peagi peangi oma hiiglamasuurte kohvritega sammud tagasi väikse Eesti poole seadma.

Ma küll ootan seda kõike´- pere, sõprade, oma kassi, Eesti, kohukese, musta leiva, õigete pannkookide toormoosiga ja kõige muu nägemist, kuid samas istub mu sees ka suur kurbus lahkumise vastu. Olen ju siin siiski täiesti nullist uue elu ehitanud, sõbrad leidnud, kombed omandanud ja lõpmatult mälestusi teinud.

Kuidas on siis nii, et vahetusõpilased pandakse elama täiesti võõrasse keskkonda, perre,riiki, kohta, mida nad kohe üldse ei tea ja siis oodatakse meil nii lühikese ajaga täiesti uus elu rajada. Kuidagimoodi saame. me kõik sellega hakkama ja siis….Siis öeldakse, et on aeg jälle koju minna, kogu sellele elule hüvasti öelda ja nii võetakse kõik see jälle ära.

Ma istun hetkel oma toas voodil, tekk peal, ning vaatan ringi. Isegi mu omaenda tuba on mäestustega kuhjatud ning iga ese tuletab mingit seika meelde. Näiteks minust paremal, aknalaual olev tennisetiimi poster ja kirikugrupi käest saadud lennuk et ma neid kunagi ei unustaks.

Mu hiigelsuur küünla kollektsioon, fotod seinal, tops starbucksist, kingiks saadud silt ,,all you need is love...and a golden retriever,'' pähklipureja kujuke...isegi seesamune koertepiltidega tekike ja padi toovad mälestusseigad slime ette.

Mu sees on nii suur hingerahu elu üle, mis ma siin loonud olen. Millised sõbrad leidnud, kui lähedaseks perega muutunud, kuidas olen Eestit väärtustama hakkanud, siinset kooli jumaldama hakkanud ning imelisi mälestusi loonud. Ma olen nii õnnelik, et vaatamata suurtele raskustele ma tõesti tegingi vahetusaasta ära. Et ma üldse tulin siia! See on kindlapeale olnud mu elu parim otsus.

Aga tegelikult ei oleks mu aasta olnud selline, nagu ta praegu on, tänu paljudele inimestele. Inimestele, kes mind kas sõnade või lihtsalt oma imelise isiksusega inspireerinud on. Just neile soovin ma tänases postituses öelda ,,Aitäh!''

Alustan oma perega. Ilma nendeta ei oleks ma täna üldsegi siin.  Tänu neile oli mul võimalus tulla USAsse ja kogeda kõike seda võrratut, mida Ankenyl, Iowal, USAl, vahetusaastal, yful pakkuda mulle on. Ilma nendeta poleks ma kunagi kohanud oma vahetusõpilastest parimaid sõpru.

Ning nemad on mu kõige suurem tugi. Ilma oma emmeta ei oleks ma vahetusaasta esimesi kuid üle elanud ning kes teab, võibolla oleksin isegi varem lahkunud. Tema oli see, kes hoidis mind positiivsena, andis motivatsiooni ja ergutas. Tema hoidis mind Eesti eluga kursis ja tänu talle mõistsin, et kõik on Eestis hästi ning kõik ootavad mind põnevate lugude ning seiklustega tagasi, mitte mingi igava kodu igatseva jonnipurakana, kes terve vahetusaasta enda toas istus.

Järgmiseks saadan kõige soojemad kallid mu vahetusaastaprogrammile YFUle!!

YFU vabatahtlikud ja teised vahetusaastale minejad on lihtsalt kõige ägedamad, seiklushimulisemad ja ägeda maailmavaatega inimesed, keda kunagi kohata võib. Tänu YFUle kohtusin oma USAsse minevate saatusekaaslastega ning ma ei oskaks paremat kodugruppi tahtagi. Kuigi me isegi ei kohtunud enne vahetusaastat just kõige rohkem, siis vahetusaasta jooksul olen mõnega neist väga aktiivselt suhelnud ja justkui veelgi lähedasemaks saanud. Ma hindan neid tüdrukuid nii, nii väga ja mõni neist on nii kallis, et kindlasti ei taha kontakti peale vahetusaastat kaotada.

Ning muidugi ei saa ma mainimatta  jätta teiste vahetusõpilaste blogisid, mida ma miljoneid kordi läbi lugesin. Eriti just Liisa Pohlaku blogi, mis oli minu kõige esimene blogi ja tänu talle armusin ka USAsse täielikult ära.

Siis olen ma igavesti tänulik, et sattusin just ACHS kooli. Selles koolis käivad ausalt kõige andekamad ja targemad inimesed, keda ma kohanud olen. See armastus ja uhkus oma kooli vastu on mulle kõvasti südamesse pugenud ning olen nii õnnelik, et mu kool suutis seda võimast koolivaimu näidata. Olen tänulik kõikide oma õpetajate üle, kelle tundidesse on mul au olnud minna. Alustades mu kõige energilisema ja motivatsioonisüstiva inglise keele õpetajaga, lõpetades majandusõpetajaga, kes mulle kogu aasta vältel tugiisiku eest olnud on ning kes tõsimeeli tahab, et mul kõige vingeim aasta oleks. Olen isegi tänulik oma kooli sööklale, koridoridele, võimlale ja lokkeritele, et nad tõid mu aastasse  filmilikke kilde. Aitäh ka teistele koolitöötajatele, kes minu riietust  alati komplimenteerisid ning positiivseid sõnu sekka ütlesid. Aitäh mu imelistele sõpradele!! Eriti just kolmele neiule, kes mind iga päevaga aina rohkem inspireerivad, kelle töökus, lahkus, enesekindlus ja motivatsioon ka mind nakatanud on. Aitäh, et võtsite mind omaks ning et sain teiega koos unustamatuid mälestusi luua.

Aitäh mu USA perele. Aitäh, et nad võtavad mind kui päris oma pereliikmena, et nende keskel võin olla täiesti mina ise, et nad viivad mind nii paljudesse erinevatesse ja huvitavatesse paikadesse, tänu neile tean, mis tunne on, kui sul on endavanune õde. Aitäh naeru eest, mis kunagi kodus ei lõppe ja headuse eest, mida teie kõigi seest  kiirgab. Aitäh mu vahetusemale kõige ägedamate uute retseptide eest, mida juba kannatamatult Eestis proovima tahan hakata. Aitäh, et olete mulle niivõrd südamesse pugenud, et teie juurest lahkumine tuleb emotsionaalselt väga raske. See tähendab, et mul on olnud imeline aasta.

Aitäh veel mu Utahis elavale vahetusõpilasest sõbrannale, kes aasta algul viitsis mu probleeme kuulata, kellega koos kurtsime siinse elu ja erinevuste üle, kes andis mulle nõu ning motivatsiooni. Aitäh, et oled mul olemas. Aitäh, et näitad, kui tugev inimene sa vahetusaasta pärast oled, see annab ka mulle meeletult jõudu. Ta tõesti on kõige suurema sihikindluse ning vaimse tugevusega vahetusõpilane, keda ma tean.Ja aitäh, et mulle kaunist Utahist ikka vahest snapchatis pilte saadad :))

Ja muidugi aitäh mu sõpradele Eestis, kes mulle ikka vahest kirjutavad ja Eesti eluga kursis hoivad. Aitäh, et kuulate mu pikkasid storytime'sid, mida teile snapchati ikka vahel saadan ja aitäh, et olete kõige paremad sõbrad, keda tahta võib. Aitäh, et peate mind meeles, et teete mu sünnipäevaks suud ammuli ajavaid videoid ja saadate lausa suure paki kirjade ning magusaga. Olete mulle nii kallid!!!

Aitäh USAle. Aitäh Iowale ning aitäh Ankenyle. Ma ausalt sain kõige parema osariigi, millest unistanud oleks. Olen nüüd mitut osariiki veel külastanud, aga nii mina, kui ka teised, kellega sellest teemast rääkinud olen, nõustuvad, et Iowa inimeste lahkust ja sõbralikkust ei ületa juba niisama lihtsalt. Aitäh Iowa su imeliste ning maagiliste päikseloojangute  ning kuldkollaste maisipõldude eest, mille keskel ma oktoobris päris esimest korda koduselt end tundsin. Ning muidugi...aitäh Starbucksile ja bath&body worksile, kus ma ilmselt kuldklient olen. Ma jään neid imelisi jääkohvisid ning suuri lõhnaküünlaid ja seepe iga oma keharakuga igatsema. <3333

Tegelikult oleks veel nii, nii palju asju, inimesi, lihtsalt hetki, mida ma tahaks tänada, kuid siis läheks

see postitus ulmepikaks, loodan, et sain need kõige-kõigemad siiski siia kirja.

Mul on olnud ikka uskumatu rollercoaster aasta. Nagu paljud ütlevad, siis vahetusaasta on elukool ja see pole aasta su elust, see on terve elu ühes aastas! Aitäh KÕIGILE, kes muutsid mu aasta just selliseks, nagu ta täna on!!

Mõnusat ja kuuma suve ning muidugi ka positiivsust teie südametesse

Laura <3

9 KUUD!!!!!! :o

Täna on juba 16. mai, mis tähendab, et olen USAs elanud lausa juba 9 tervet kuud. 9 nii pikka, kuid samas lühikest kuud. 

Seekord on see postitus ka natuke erilisem, sest see jääb mu viimaseks USAs tehtud kuukokkuvõtteks.

Kui ma alles siia tulin, siis kirjutasin oma kuupostitustessd alati erinevusi ja  iseärasusi, mida USAs tähele pannud olen.

Nüüd võtsin need jälle lahti ja lugesin, mida mineviku Laura kirja siis pannud ka oli ja kas endiselt need erinevused on veidrad mulle. 

1)Esiteks, inimesed tervitavad alati, isegi, kui tegemist on võõraga. 

Täitsa tõsi ja enam midagi imelikku ka selles küll ei näe. Pigem just ei kujuta ettegi kedagi tuima näoga möödakõndimas minust.

2)Pitsat antakse igal pool!!!..aga mida siis veel? Mul ei tule kusjuures üldse pähe, mida noortele üritustel pakutakse

3)small talkimine poemüüjatega....jaaa!!! Mis siis sellel viga on, kui mõlemad komplimente riietuse kohta teeme üksteisele?

4)tunnis võib süüa...kas me siis Eestis tõesti ei või snäkkida? See tundub nii veider.

5)usa küpsised! See pole lihtsalt võimalik, et meil neid Eestis pole

6)õpetajad on sõbrad... kas meie õpetajad siis tõesti ei räägigi tundides endast, too sööki kooli, jutusta sinuga igast suvalistest teemadest???

7)kooli üle ollakse väga!!!!uhked...ma ei kujuta üldse ette, et meil Eestis koolivaimu pole, showkoore ja mängusid/võistlusi ei minda vaatama

8)kui kekas puudud ja seda tundi järele ei vasta, siis läheb hinne kõvasti alla....jaaa, see on endiselt väga nõme ja ei saa sellest aru :D

Kas te päriselt usute, et ma olen kuu pärast juba kodus? Ja 5 päeva pärast on kool läbi? Et ma tõesti juba olengi siin kaugel veetnud 9 kuud ja ainult 3,5 nädalat on veel jäänud. No minule ei mahu see kohe üldse mitte pähe. 

Ma jagan juba mõndadele viimasid eesti šokolaade, inimesed küsivad igapäevaselt, mis tunded mul on, kuna ma lähen, kas ma olen elevil jne. 

Aga ainus, mida mina suudan mõelda, on et, see lihtsalt ei tundu päris.

Kuidas on võimalik, et paar aastat tagasi oli see kõik üks suur unistus ja nüüd, nüüd hakkab see läbi saama. Kuidas on see võimalik, et mõni hetk tundus mulle et see aasta ei saagi läbi, kuid nüüd on siiski tunne, nagu kuud oleks lennanud. 

Kuidas on võimalik, et ma kõik hullud tunnid tõesti üle elasin? (Täna on viimane valitsuse test + esmasp eksam, soovige mulle edu, sest ma kardan hehe)

Kuidas on võimalik, et ma tõesti siia kultuuri sisse sulandusin? 

Enne kui Diana lahkus tagasi Gruusiasse, me jalutasime ja ta ütles mulle seda, mida paljud mulle öelnud on: ,,sa oled nii palju muutunud!” 

Inimesed ütlevad, kui palju mu inglise keel arenenud on, kuid ma ei saa ise sellest üldse aru. 

Lõpetuseks, ma räägin teile oma õudukast, pakkimisest. Mina ei saa aru, kuidas eelnevad usakad sellega hakkama saanud on? Mul on meeletult kohvreid, aga ikka on need ülekaalus. Tõeline ime, kui ma lõpuks nende kõigi asjadega siiski Eestisse jõuan. (Ps: kui juhuslikult mingi endine võp peaks seda postitust lugema, siis võib mulle kirjutada ja rääkida enda pakkimise kogemustest) 

(Ok, ok ma saan aru, et mu suur küünlakollektsioon on vast tegelikult ikka päris hiiglaslik ja ebameeldivalt raske, aga need küünlad tõesti on mu kallikesed :D <3 )

Olgu. Siin panengi punkti oma USAs tehtud kuupostitustele. Ja mul on siiski veel 25 päeva jäänud, üritan siia võimalikult aktiivselt veel postitada, kuid ütlen juba ära, et ma olen tohutult õnnelik, et ma terve aasta jooksul blogisin. See on imeline mälestus ja ma armastan nüüd oma postitusi tagasi lugeda ning nii oma vahetusaastat jälle läbi elada. :))

Loodan, et teil seal kauges Eestis on sama soe ja mõnna nagu meil siin (megaaaa on kooli tulla 25 kraadi ja kleidiga <3)

Chicago

Kätte on jõudnud mai. Vôi tegelikult on õigem öelda, et pool sellest on juba läbi.

Kuid eelmisel nädalavahetus oli mul lõpuks võimalus perega minna kuulsasse ja suurde Chigagosse. Seekord läksime küll vaid ainult üheks terveks päevaks, kuid siiski, selle ajaga jõudsin väga paljut näha.

Meie teekond algas reedel peale kooli, eesootamas  5 tundi sõitu.

Peatuse tegime ühes mäkilaadses söögikohas, kus ma esimese burgeri USAs lõpuks äraproovisin, jäätis veel lisaks.

Chicagosse jõudsime päris hilja õhtul, kui kõik juba pime oli ja tuled särasid, vaatasin lummatult aknast välja ja tundsin end jälle nagu filmis :) Juba siis armusin Chigagosse täitsa ära.

Hommikul jaid õed hotelli, sest koolis on finalsid jälle tulemas ja nad pidid nendeks usinalt õppima, kuid mina muidugi läksin vanematega linna peale Chigagot vaatama. Ilm oli kahjuks  küll paris külm ning selletõttu pidin talvejopega mai kuus ringi käima. Aga see ei takistanud mul seda imelist linna nautimast. Lühikese aja jooksul nägin ära hiiglasuure purskkaevu, kuulsa peegeloa aka the bean, vaateratta ja ka järveäärse sadama. Lisaks õitsesid kõikjal ilusad ja värvilised tulbid ja no tõesti nii ilus oli. Kuigi ma usun, et talvel on siin veel kohe eriti maagiline.

Ma arvan, et see oake, mulle kõige rohkem meeldiski. Seal oli muidugi jube palju turiste ka, sest see on üks väga populaarne pildistamise koht.

Lõunal võtsime õed peale ja läksime sööma, kus me küll tervelt tund aega lauda ootasime. Ootamine oli seda väärt, sest sain mega, mega hea spinati- ja maasikasalati, mida ma nüüd juba taga igatsen.

Õhtul viisime Anna ja Leah BTS kontserdile, mis oli ka põhjus, miks me Chigagosse tulime. Mina läksin vanematega senikauaks Itaalia restosse õhtust sööma ning hiljem ka sellisele showle nagu Blue Man Group. Mul pole ühtegi sõna, seletamaks, mis asi see show oli.

Näiteks loopsid nad üksteisele vahukomme suhu ja siis kui ühel pea 30 neid seal oli, siis ta oli need kuidagi suus endal torniks kokku teinud ja sülitas selle torni siis laule ja pani ühele vaatajale kotti. Kohati oli seal ikka väga rõvedaid asju.

Järgmine hommik läksime juba varakult Margareti pere juurde, kus me nendega hommikust sõime. Hiljem avati ka emadepaeva kinke. Rääkisime niisama juttu ja imestasime, kui kiirelt ikka kooliaasta läinud on, Margaretil ja Jacobil näiteks ongi kool juba läbi.

Lõunat tulid nad ka meiega sööma ning läksime ühte Jaapani kohta Kikusse. Seal tehti söök otse su silme ees valmis ning kogu kokkamine oli rohkem nagu üks suur show, meie kokk tegi ikka selliseid trikke, et kohati tahtis suu lahti vajuda. Eriti äge oli kui ta sibulatest torni tegi ning et siis neid grillida, pani ta need natuseks põlema. Aga ta oli juba eelnevalt sinna väiksed augud ka sisse teinud, nii et kui ta selle torni põlema pani, siis kahelt poolt tuli tuld välja lja nagu lohel.

Ja siis muna viskas ta oma labidaga õhku ja püüdis selle labida küljega nii kinni, et muna sinna kinni jääks ja katki läheks, et vedelik välja tuleks. Tõsiselt võimas.

Ja siis oligi aeg juba jälle kodu poole liikuma hakata. Nädalavahetus läks silmapilgukiirusel ning nüüd jälle esmaspäev ehk olen koolis vabas tunnis hetkel. Järgmine teisipaev on viimane koolipäev ev…. Jube, jube, jube ja samas ka tore, sest valitsusest tahaks küll juba natuke lahti saada ning vabadust tunda, kui ühtegi kodutööd, projekti, eksamit vms enam ees pole. Vaid natuke üle nädala veel :)) Suudame selle ära teha!!!

Kokkuvõtteks armusin ma Chicagosse väga ära ning kibelen juba tagasi. Juuni algul läheme uuesti, siis külastame ka tuntuid muuseume ning muidugi lähme shoppama. Ja, kui sealt tagasi tuleme, siis on mul kodus vist ainult 2-3 päeva, kuni ma oma miljoni kohvriga peangi tagasi Eesti poole sammud seadma

koduigatsus

Kuigi nüüd, kui lahkumise kuupäev jõuan järjest lähemale ja koduigatsust mul sellist nagu aasta algul oli, enam ammu pole, siis panen siiski kirja mōned mõtted ja tunded sellest perioodist, kus igatsus kipitas väga teravalt sees.

Enne vahetusaastat korrutati meile infotundides, kodugruppides, elol, igalpool, et on normaalne tunda koduigatsust ja kultuurišokki. 

Ma ei mõelnud ega pööranud sellele faktile üldiselt väga tähelepanu ning isegi, kui pöörasin, ei jõudnud sõna ,,koduigatsus” mulle päriselt kohale.

,,Ma olen ju USAs, see on ,,once in a lifetime” võimalus, aeg läheb kindlasti nii nii kiiresti, miks ma peaks siis veel koduigatsust tundma?” oli mu peamine mõte koduigatuse kohta. Või siis mõtlesin, et las see koduigatsus siis tuleb, kui tahab. Mis ta siis ikka ära ei ole?

 Oh kui rumal, rumal minust.

See postitus pole ÜLDSEGI mitte, et tulevasi vahetusõpilasi ära hirmutada, ongi päriselt täiesti normaalne end ka kurvana tunda. Aga ma  ei taha seda blogi ainult läbi roosade prillide kirjutada. Tahan siiski ausaks jääda ja KOGU protsessi kirja panna.

Pealegi võib mõnel inimesel koduigatsust minimaalselt esineda, mina räägin vaid enda kogemustest.

Koduigatsus võib tungida täiesti ootamatult ja äkiliselt kohas, kus seda kunagi ootanud poleks. See tungib julmalt noana selga ning võib seal püsida vaid korraks, mõni teinekord aga pikemaks perioodiks. 

Kuidas see esineb? Minul esineb see  rohkem kui lihtsalt väikse igatsusena kodu järgi, igatsen ka kohutavalt imeilusat Tartu linna, nii uskumatu, kui see ka poleks siis ka eesti inimesi, muusikat ja muidugi kalevi maiustusi ja seda õiget leiba. Igatsen vabadust,bussidega sõitmist ja loodust. Jätsideite, shoppamisi, öiseid teejoomisi, oma kiisuga olemis, sauna, koduseid toite, dipikastmeõhtuid, kalleid inimesi ja kõike muud, mis mulle rõõmu teeb. Seda ei ole lihtne kirja panna, seda tunnet lihtsalt peab ise  tundma, enne kui aru saad. Kõige hullematel perioodidel oli tunne sees põletav ja kipitavalt valus.

Päris alguses, kui siia tulin, ei olnud ma veel koduigatsuseg ning kultuurišokiga tuttavaks saanud ning lasin nad endale pahaaimamatult sisse. 

Nad seilasid õelalt mööda keha, tõid täiesti ootamatult koolis nutu kurku või keerasid lihtsalt meeleolu täiesti negatiivseks. Olin siis veel esimeses peres ja mulle ei mahtunud pähe, kuidas ma siin veel 10 kuud veedan, isoleerisin end täiesti enda tuppa ning veetsin õhtuid youtubest laulupeo videoid vaadates.... Oh mind rumalukest küll!

Seega, esimene suurem koduogatsuse laks oli mul augustis, kohe kui ma siia jõudsin ning negatiivse esimese pere tõttu kestis see periood tegelikult päris pikalt. 

Teine koduigatsuse laine lõi mind jaanuaris. Ma ei teagi mis juhtus, lihtsalt mingi klõps käis ja meeleolu polnud enam üldse hea. Kuigi mul oli ju perega kõige paremas korras ja isegi koolis oli kõik hästi. Seepärast oli isegi jaanuarikuu kurbus hirmsam, sest see tuli nii ootamatult ja ma ei leidnud ühtegi head põhjendust oma tujudele ka.

Lisaks tuli koduigatsust ette vahepeal ka täiesti suvalistel hetkedel ja ainult korraks. Näiteks kui me olime perega Texases ja linnake, kus viibisime, mulle niiväga Itaaliat meenutas või kuidas hotelli minnes seal kloori järele lõhnas, täpselt nagu spaades ikka. Itaalia ja spaad mõlemad meenutavad mulle väga oma Eesti perekest ja toovad miljon toredat mälestust meelde, seepärast tuli ka väike kurbus. 

Nüüd on aasta varsti juba lõppemas ja olen palju õppinud. Esiteks ei tohiks ära öelda sõpradele, sest sa tahad enda toas olla ja lihtsalt kurb olla. Samas on mul paar üksikut juhust, kus just tahangi natuke aega üksi olla, näiteks kuuma vanni koos vannipallidega teha, lõõgastuda ning mõelda. ;) aga ainult paar! 

Teiseks ja mu kõige suuremaks abiks on see sama blogi ning mu ,,hüvasti” raamat. Iga kord kui raamatut loen, saan aru, et kõik kallid inimesed ju ootavad mind ning ei lähe kuhugi. Nad tahavad ka USAst lugusid kuulda ning enda toas kurb olemine ei loo jutustamiseks põnevaid lugusid.  Pealegi ei tulnud ma siia ameerikamaale niisama istuma. Tahan näha, teha, kogeda! Ja see ei pidanudki lihtne olema!

Ja blogi!! Üks põhjus, miks ma ikka veel siin blogis aktiivne olen, on et panen siia alati kirja kõik positiivse. Ja kui olen kurb, loen postitusi tagasi ning alati jõuab siis kohale kui õnnega koos ma ikka olen ja kui vägev aasta mul on. 

Noh ma endiselt kuulan eesti muusikat, sest see on lihtsalt midagi, mida siin niivõrd väärtustama olen hakanud ning igatsen samuti ka kõike eelnevalt nimetatut. Kuid ainuke erinevus nüüd on see, et naudin ka USA iseärasusi ning kõike muud, sest tean, et hakkan ka kõike siinset väga igatsema....ja sellist elu nagu siin ma enam kunagi kogeda ei saa. Praegu kui seda kirjutan ei mahu mulle kuidagi pähe, kuidas ma enam  USA küpsiseid siin ei saa või kuidas ma enam host õega kõige veidramaid asju ette võtta või teha ei saa.  Kuidas õpetajad tunnis nalja viskavad ja kuidas koolimaja ühest otsast teise jooksma pean, et tundi jõuda.

Oeh, nüüd jõuab jälle kohale, kui tore mul siin ikka on ning millise imelise elu ma endale loonud olen. Uskumatu, et ainult lõpp on jäänud....Tundub mõeldamatu, et selle elu siin varsti igaveseks jätan... Et pean UUESTI selle raske lahkumise läbi elama.

Aga vahetusaasta on 100% kõige julgem ja parem otsus, mille elus teinud olen! 

Samuti olen nüüd aru saanud, kui õnnega koos ma olen, et nii imelised inimesed Eestis ootavad ja mul on midagi, mida nii palju igatseda <3 

Vahetusaasta on mulle nii palju muud rohkemat andnud, kui lihtsalt aasta välismaal, see on olnud täielik elukool!

Lihavõtted

Kui näiteks uut aastat ei tähistata siin peaaegu et üldse, siis, vähemalt minu pere, tähistab lihavõtteid palju suuremalt kui tavaliselt Eestis

Hommik algas kohe tegusalt: kell 9 algas munade otsimisega. Igal pereliikmel oli oma korvike ning värv. Ning pidime siis otsima 16 enda värviga muna õues ja 16 toast. Super lõbus oli, kuid lõpuks toas viimaseid mune otsides olin mina viimane, kes enda ühte muna no mitte kusagilt ei leidnud. Kuid ka see probleem lahendus kiirelt, nimelt Leahi poiss, kes otsis oranže mune, oli kogematta võtnud ühe minu omadest. 

Ja kui kõigil munad leitud, siis saime ka oma üllatusmunad lõpuks avada. Ehk igal ühel polnud mitte 32 keedetud tavalist värvitud muna, vaid tegemist oli plastikust üllatusmunadega, kus iga muna sisse kommi, raha ja palju, palju šokolaadi peidetud oli :))

Hommikuks oli tehtud imemaitsvaid kaneelirullide sarnaseid küpsetisi, peekonit ja muidugi meie eelmisel päeval värvitud mune. 

Ka munade värvimine oli tegelikult suur ettevõtmine. Kõik olid ümber laua ning lisaks tavalistele värvilistele värvidele olid olemas ka mingisugused riisivärvid, et munadele huvitavamat mustrit  selle riisiga anda. 

Ja õhtul tegime ka lõket ning mõnulesime õues, tegime smore ja nautisime lõpuks Ankenysse jõudnud sooja ilma :))

Kuid ka pärast hommikusööki ei lõppenud üllatused. 

Ehk lisaks sellele suurele maiustustekuhjale, mis me saime, saime veel ka eraldi korvitäie kingitusi. Tõesti nagu jõulud. Minu korvist leidsin näiteks personaalse sildi kohvri külge, veel ühe küünla ohyeeeees <333, kinkekaardi, kommi ja mõndasid toredaid kinke veel :)) 

Lõpetuseks käisime ka muidugi kirikus ja suurem lihavõtete lõunasöök oli ka :))