Pages

laupäev, 16. detsember 2017

Kuidas leidsin yfu



Aastal 2014 käisin ma kahe oma sõbrannaga (tervitaks meie kuldset triot siinkohal) kaheks nädalaks Inglismaal keelelaagris. Toona oli mu ingliskeeletase suhteliselt null ja  üldiselt ei olnud mu peamine eesmärk seal õppida, vaid nägin võimalust veeta tervelt 2 nädalat kahe sõbraga välismaal.

Mäletan selgelt, kuidas paaril esimesel päeval oli meil seal selline tunne nagu tahaks koju. Nüüd, kui ma sellele laagrile tagasi mõtlen, siis oli kõik tegelikult väga vinge ja ise virisesime liiga palju. Aga toona oli tõesti  laagri algus meie jaoks suhteliselt katastroof.  Näiteks kui me jõudsime kohale öeldi , et meie kohvrid ei tulnud sama lennuga ja me saame need alles mõne päeva pärast.
Meil tohutult vedas, et ühe sõbra sugulane elas Inglismaal ning tema kaudu saime endale vähemalt pidžaamad, pesemisasjad ja muu tarviliku.

Olin ühes toas kolme täiesti võõraga, kes isegi inglise keeles väga ei rääkinud (nüüd poleks selles midaagi ebatavalist, aga sellel ajal olin ma nii pettunud, et oma Eesti sõpradega samas toas polnd....silly me ). Ka tundides oli raske ja kõik oli palju teistsugusem kui me ette kujutasime. Well...aga tegelikult oli ju kõik nii nagu olema pidi. See pidi olema siiski KEELElaager mitte mingi vabaajalaager. Tegelikult kui ma nüüd mõtlen, imestan kuidas me üldse oma ingliskeeleoskusega seal hakkama saime. Me jõlkusime mitu tundi ilma järelvalveta Londonis ringi. (tuletan meelde, et ma olin ikka suht noor ja ilma eriliste inglise keele oskusteta) Aga probleeme ei tekkinud ja vot peaaegu täiesti ära ka ei eksinud.
Aga juba nädala teisel poolel hakkas mulle  kõik seal laagris meeldima. Mul hakkas tundides lõbusam ja ma läksin sinna heameelega, sest ma pöörasin tähelepanu, ma sain uusi sõpru teistest riikidest, me veetsime rohkem aega üritustel käies (ei unusta kunagi seda poissi, kes minuga selfie laulu ajal selfiet tegi ja minema jooksis),isegi pooletunnine söögijärjekord muutus meeldivaks. Ühesõnaga hakkas mulle see koht väga väga meeldima. Ja see kaks nädalat sai liiga kiiresti täis. AGA sealt ma selle  pisiku esmakordselt sain. Ma teadsin, et tahan veel midagi sarnast kogeda...

Järgmiseks hakkasin ma umbes pool aastat hiljem esmakordselt sellisest asjast nagu vahetusõpilane internetist uurima. Küll olin ma siis suhteliselt noor ning ma jätsin selle asja sinnapaika. Muidugi ei teadnud ma, siis asja tõsidust. USAsse minnes ole ma seal ju paar nädalat vaid ma lähen sinna paeaegu, et terveks aastaks. Ning kohekindlasti mitte ei lähe ma sinna lihtalt reisile või aega veetma. Ma lähen sinna õppima ning hoopis teises kultuuris aastaks elama.
Aa ja toona hirmutas mind veel fakt, et pean ühe aasta siin koolis n.ö vahele jätma. Nüüd pole mul sellega absoluutselt mingisugust probleemigi.

Möödus veel umbes poolteist kuni kaks aastat, kui keset suve ühel ööl ma magada ei saanud ja oma mõtteid mõlgutades meenus jälle  mulle Inglismaa kogemus. Hakkasin mõtlema, et kas mul oleks võimalus minna Inglismaale vahetusõpilaseks. Niisiis panin googlesse ,,Inglismaale vahetusõpilaseks''. Leidsin mingi foorumi kus otsiti Inglismaal olevate vahetusõpilaste blogisid.  YFUga, siis veel Inglismaale minna ei saanud ning ühtegi teist Inglismaa võpi (võp=vahetusõpilane)blogi ma samuti ei leidnud, siis soovitati seal foorumis teisi võppide blogisid. Oli üks blogi mida n.ö reklaamiti kõige rohkem. ( Liisa Ameerikas) . Ma lugesin seda blogi pea terve öö ja järgmised paar päeva jutti. Ma ei liialda kui ütlen, et olin sõltuvuses.   Liisa kirjeldas oma elu seal nii detailselt, et tõesti oli hea lugeda :) Nii et sealt tuli mu esmane motivatsioonilaks. Mul oli juba sees selline tunne, et see on õige. Seda ma tahan teha. Hakkasin lugema YFUst, otsisin veelgi blogisid ning umbes kaks kuud hiljem tutvustasin oma mõtet vanematele. Muidugi arvasid algul paljud, et see on järjekordne mu mõtetest, mis koheselt nädalaga möödub aga seekord oli teisiti. Mida enam aeg läks ning ma yfu kohta lugesin, olin oma otsuses kindel. Ja kuigi mu esmane plaan oli Inglismaa, siis nüüd olen ma üli õnnelik, et valin Inglismaa asemel USA. Ma uurisin vist pea iga riigi kohta infot ning lugesin blogisid, kuid USA oli just see, mis tõmbas mind kõige rohkem. Tahan näha oma silmaga ja kogeda seda multikultuuri.
Kusagil 2017 aprillis kui mul ammu kõiksugused võpide blogid loetud olid ja algas 2018/2019 õppeaastaks registreerimine täitsin ma ankeedi kohe ära ning saatsin selle YFUsse. Ja sealt mu teekond ametlikult algaski.


-Laura <3

teekond

5. mai (2017)- saatsin ära taotlusankeedi, millega algas minu YFU seiklus
11.mai- saatsin ära taotlusdokumendid (motivatsioonikiri, tunnistuse koopia)
12. mai- USA infotund Tallinnas. Sōitsin klassiõega koolipäeval Tartust Tallinna ning, kuna meil oli tohutult aega, siis lisaks linnaskäigule jõudsime isegi loomaaias ära käia. :)
Infotunnist niipalju, et seda viisid  läbi endised YFU  vahetusõpilased Johanna  ja üks tüdruk Saksamaalt. Sain juurde pööraselt motivatsiooni ning tundsin tõesti, et teen õiget asja. Kogu infotund  oli väga huvitav ning informatiivne, sees oli terve aja selline tunne, et tahaksin ise ka midagi sellist kogeda ja õppida just  selles multikultuurses kohas nimega USA. Muidugi ei saa mainimata jätta, et läbiviijad ise olid imelised, tegid kogu ürituse põnevamaks, polnud üldse igav kuulata ja aeg läks hämmastavalt ruttu.
31.mai- kutse valimispäevale
10.mai- valimispäev. Kuna ma olin  enne kohutavalt paljudest blogidest lugenud, et valimipäeva pärast pole mõtet muretseda, siis ma tõega ei muretsenudki. Polnudki vaja. Kogu see üritus oli jummala chill, pead vaid julgema oma arvamust välja ütlema ning olema sina ise. Peale minu oli seal veel üks tüdruk ja kaks poissi.
12.juuni- Valimispäeva vastus. JAH!!! Too päev ma  kontrollisn oma meili iga 5 minuti tagant.
20. juuni- lepinguvestlus
13.juuli- keeletest. Tegelikult polnud see üldse nii hull, kui arvasin. Vahepeal kui kuulamisülesaned käisid, siis jäin unelema ja ei kuulanud teksti üldse ning siis läksid mõned vastused kaotsi. Aga kohe peale testi tegemist sain tulemused. Läbisin testi edukalt!!
Rahvusvaheline fail- seda täitsin ma umbes augusti lõpust, kuni novembri lõpuni. Ma olin selle faili kohta nii palju kuulnud, et igal pool tuleb ringi joosta nende paberitega jne, aga tegelikult polnud see üldse midagi hullu ja mulle isegi täitsa meeldis seda täita.
12.nov- TOK. (ehk toetajate otsimise koolitus). Ainuke asi, mis ma öelda oskan on, et tohuuutult motivatsiooni saab (vähemalt mina) ja paljude super lahedate inimestega sai ka tuttavaks. (Üleüldse tunduvad kõik meie lennu inimesed väga toredad :) )Alguses arvasin ma, et see üritus on hästi ametlik, kuid tegelikult oli kõik hästi vabavormis ja no loomulikult süüa sai ka korralikult hehe.
17.nov- üldine infotund. Absoluutselt iga infotund erineb teisest, kuid alati on need huvitavad. Nii põnev on kuulda teiste vahetusõpilaste jutte ja kogemusi oma aastast.
20.märts. PERE!!! Neid tundeid lihtsalt pole võimalik kirjeldada, mida ma tol hetkel tundsin. Seda enam, et ma polnud pere nii varakult ootanud.
29.märts- infotund (vahetusõpilaste hirmud)- jällegi palju palju uut informatsiooni. Seekord räägiti rohkem Aasiast, kuid ka lugusid Jaapani vahetusõpilaselt oli informatiivne ning hoopis midagi uut kuulda.
15.aprill- kodugrupi kohtumine. Oh, ma ei saaks õnnelikum oma kodugrupi eest olla. Üks inimene oli küll kohtumiselt puudu, kuid kõik tüdrukud on väga huvitavad ja erinevad isiksused. Saime selle 4h jooksul kõvasti naerdud kah!
27.aprill- esimene infopakett. Sisaldas soovitusi pangakaardi kasutamiseks vahetusaastal, the GUIDE,  ja YFU Eesti toodete infot.
18.mai- USA infotund Tartus- Ma olin seal infotunnis üksi :DD. Aga jällegi ei saa ma mainimata jätta, kuidas iga infotund erineb teisest oma lugude poolest. Kõikide inimese vahetusaastad on olnud nii erinevad, isegi, kui minnakse samasse riiki.
27.mai- teine kodugrupi kohtumine
31.mai- teine infopakett. Sisaldas lenngraafikut, YFU USA tervituskirja ja viisainfot.
15-17 juuni- ELO (eelorientatsioon kõikidele vahetsaastale minevatele õpilastele) ehk imelised, imelised kolm päeva <3
28.juuni- viisaintervju
3.juuli- sain viisa kätte
15.august- MINEK <3







-Laura <3 

kolmapäev, 13. september 2017

HELLO IT'S ME

HEI!

Mina olen Laura. 16-aastane plika Tartust, kes veedab 2018/19 õppeaasta USAs YFU vahetusõpilasena.
WOW. Nüüd kirjapanduna tundub see veelgi uskumatum, et ma tõesti selle teekonna ette võtan. Unistused tõesti lähevadki täide <3

Lõpetasin just Tartu Hansa Koolis põhikooli, 2019/2020 õppeaastal alustan õpinguid Miina Härma Gümnaasiumis..
Vabal ajal veedan meelsasti sõpradega aega, loen (Harry Potteri raamatu- ja filmimaratonideks olen alati valmis :)) ), kirjutan omaenda raamatuid ja fangirlin oma lemmikfilme ja -seriaale.

Siia blogisse aga panen kirja kogu oma vahetusõpilase teekonna. Tahan, et mul oleks võimalus kõike uuesti läbi elada, kui vahetusaasta aasta läbi on. Seepärast tundus blogi kõige õigem mõte.
Niisiis on see blogi ennekõike minule endale. Samuti ka sõpradele, kes huvituvad minu tegemistest seal ookeani taga. Kui aga on teisigi inimesi, kellele mu USA seiklused korda võiksid minna, siis muidugi võib blogi lugeda igaüks  :)


-Laura <3 <3