Täna on juba 16. mai, mis tähendab, et olen USAs elanud lausa juba 9 tervet kuud. 9 nii pikka, kuid samas lühikest kuud.
Seekord on see postitus ka natuke erilisem, sest see jääb mu viimaseks USAs tehtud kuukokkuvõtteks.
Kui ma alles siia tulin, siis kirjutasin oma kuupostitustessd alati erinevusi ja iseärasusi, mida USAs tähele pannud olen.
Nüüd võtsin need jälle lahti ja lugesin, mida mineviku Laura kirja siis pannud ka oli ja kas endiselt need erinevused on veidrad mulle.
1)Esiteks, inimesed tervitavad alati, isegi, kui tegemist on võõraga.
Täitsa tõsi ja enam midagi imelikku ka selles küll ei näe. Pigem just ei kujuta ettegi kedagi tuima näoga möödakõndimas minust.
2)Pitsat antakse igal pool!!!..aga mida siis veel? Mul ei tule kusjuures üldse pähe, mida noortele üritustel pakutakse
3)small talkimine poemüüjatega....jaaa!!! Mis siis sellel viga on, kui mõlemad komplimente riietuse kohta teeme üksteisele?
4)tunnis võib süüa...kas me siis Eestis tõesti ei või snäkkida? See tundub nii veider.
5)usa küpsised! See pole lihtsalt võimalik, et meil neid Eestis pole
6)õpetajad on sõbrad... kas meie õpetajad siis tõesti ei räägigi tundides endast, too sööki kooli, jutusta sinuga igast suvalistest teemadest???
7)kooli üle ollakse väga!!!!uhked...ma ei kujuta üldse ette, et meil Eestis koolivaimu pole, showkoore ja mängusid/võistlusi ei minda vaatama
8)kui kekas puudud ja seda tundi järele ei vasta, siis läheb hinne kõvasti alla....jaaa, see on endiselt väga nõme ja ei saa sellest aru :D
Kas te päriselt usute, et ma olen kuu pärast juba kodus? Ja 5 päeva pärast on kool läbi? Et ma tõesti juba olengi siin kaugel veetnud 9 kuud ja ainult 3,5 nädalat on veel jäänud. No minule ei mahu see kohe üldse mitte pähe.
Ma jagan juba mõndadele viimasid eesti šokolaade, inimesed küsivad igapäevaselt, mis tunded mul on, kuna ma lähen, kas ma olen elevil jne.
Aga ainus, mida mina suudan mõelda, on et, see lihtsalt ei tundu päris.
Kuidas on võimalik, et paar aastat tagasi oli see kõik üks suur unistus ja nüüd, nüüd hakkab see läbi saama. Kuidas on see võimalik, et mõni hetk tundus mulle et see aasta ei saagi läbi, kuid nüüd on siiski tunne, nagu kuud oleks lennanud.
Kuidas on võimalik, et ma kõik hullud tunnid tõesti üle elasin? (Täna on viimane valitsuse test + esmasp eksam, soovige mulle edu, sest ma kardan hehe)
Kuidas on võimalik, et ma tõesti siia kultuuri sisse sulandusin?
Enne kui Diana lahkus tagasi Gruusiasse, me jalutasime ja ta ütles mulle seda, mida paljud mulle öelnud on: ,,sa oled nii palju muutunud!”
Inimesed ütlevad, kui palju mu inglise keel arenenud on, kuid ma ei saa ise sellest üldse aru.
Lõpetuseks, ma räägin teile oma õudukast, pakkimisest. Mina ei saa aru, kuidas eelnevad usakad sellega hakkama saanud on? Mul on meeletult kohvreid, aga ikka on need ülekaalus. Tõeline ime, kui ma lõpuks nende kõigi asjadega siiski Eestisse jõuan. (Ps: kui juhuslikult mingi endine võp peaks seda postitust lugema, siis võib mulle kirjutada ja rääkida enda pakkimise kogemustest)
(Ok, ok ma saan aru, et mu suur küünlakollektsioon on vast tegelikult ikka päris hiiglaslik ja ebameeldivalt raske, aga need küünlad tõesti on mu kallikesed :D <3 )
Olgu. Siin panengi punkti oma USAs tehtud kuupostitustele. Ja mul on siiski veel 25 päeva jäänud, üritan siia võimalikult aktiivselt veel postitada, kuid ütlen juba ära, et ma olen tohutult õnnelik, et ma terve aasta jooksul blogisin. See on imeline mälestus ja ma armastan nüüd oma postitusi tagasi lugeda ning nii oma vahetusaastat jälle läbi elada. :))
Loodan, et teil seal kauges Eestis on sama soe ja mõnna nagu meil siin (megaaaa on kooli tulla 25 kraadi ja kleidiga <3)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar