koduigatsus

Kuigi nüüd, kui lahkumise kuupäev jõuan järjest lähemale ja koduigatsust mul sellist nagu aasta algul oli, enam ammu pole, siis panen siiski kirja mōned mõtted ja tunded sellest perioodist, kus igatsus kipitas väga teravalt sees.

Enne vahetusaastat korrutati meile infotundides, kodugruppides, elol, igalpool, et on normaalne tunda koduigatsust ja kultuurišokki. 

Ma ei mõelnud ega pööranud sellele faktile üldiselt väga tähelepanu ning isegi, kui pöörasin, ei jõudnud sõna ,,koduigatsus” mulle päriselt kohale.

,,Ma olen ju USAs, see on ,,once in a lifetime” võimalus, aeg läheb kindlasti nii nii kiiresti, miks ma peaks siis veel koduigatsust tundma?” oli mu peamine mõte koduigatuse kohta. Või siis mõtlesin, et las see koduigatsus siis tuleb, kui tahab. Mis ta siis ikka ära ei ole?

 Oh kui rumal, rumal minust.

See postitus pole ÜLDSEGI mitte, et tulevasi vahetusõpilasi ära hirmutada, ongi päriselt täiesti normaalne end ka kurvana tunda. Aga ma  ei taha seda blogi ainult läbi roosade prillide kirjutada. Tahan siiski ausaks jääda ja KOGU protsessi kirja panna.

Pealegi võib mõnel inimesel koduigatsust minimaalselt esineda, mina räägin vaid enda kogemustest.

Koduigatsus võib tungida täiesti ootamatult ja äkiliselt kohas, kus seda kunagi ootanud poleks. See tungib julmalt noana selga ning võib seal püsida vaid korraks, mõni teinekord aga pikemaks perioodiks. 

Kuidas see esineb? Minul esineb see  rohkem kui lihtsalt väikse igatsusena kodu järgi, igatsen ka kohutavalt imeilusat Tartu linna, nii uskumatu, kui see ka poleks siis ka eesti inimesi, muusikat ja muidugi kalevi maiustusi ja seda õiget leiba. Igatsen vabadust,bussidega sõitmist ja loodust. Jätsideite, shoppamisi, öiseid teejoomisi, oma kiisuga olemis, sauna, koduseid toite, dipikastmeõhtuid, kalleid inimesi ja kõike muud, mis mulle rõõmu teeb. Seda ei ole lihtne kirja panna, seda tunnet lihtsalt peab ise  tundma, enne kui aru saad. Kõige hullematel perioodidel oli tunne sees põletav ja kipitavalt valus.

Päris alguses, kui siia tulin, ei olnud ma veel koduigatsuseg ning kultuurišokiga tuttavaks saanud ning lasin nad endale pahaaimamatult sisse. 

Nad seilasid õelalt mööda keha, tõid täiesti ootamatult koolis nutu kurku või keerasid lihtsalt meeleolu täiesti negatiivseks. Olin siis veel esimeses peres ja mulle ei mahtunud pähe, kuidas ma siin veel 10 kuud veedan, isoleerisin end täiesti enda tuppa ning veetsin õhtuid youtubest laulupeo videoid vaadates.... Oh mind rumalukest küll!

Seega, esimene suurem koduogatsuse laks oli mul augustis, kohe kui ma siia jõudsin ning negatiivse esimese pere tõttu kestis see periood tegelikult päris pikalt. 

Teine koduigatsuse laine lõi mind jaanuaris. Ma ei teagi mis juhtus, lihtsalt mingi klõps käis ja meeleolu polnud enam üldse hea. Kuigi mul oli ju perega kõige paremas korras ja isegi koolis oli kõik hästi. Seepärast oli isegi jaanuarikuu kurbus hirmsam, sest see tuli nii ootamatult ja ma ei leidnud ühtegi head põhjendust oma tujudele ka.

Lisaks tuli koduigatsust ette vahepeal ka täiesti suvalistel hetkedel ja ainult korraks. Näiteks kui me olime perega Texases ja linnake, kus viibisime, mulle niiväga Itaaliat meenutas või kuidas hotelli minnes seal kloori järele lõhnas, täpselt nagu spaades ikka. Itaalia ja spaad mõlemad meenutavad mulle väga oma Eesti perekest ja toovad miljon toredat mälestust meelde, seepärast tuli ka väike kurbus. 

Nüüd on aasta varsti juba lõppemas ja olen palju õppinud. Esiteks ei tohiks ära öelda sõpradele, sest sa tahad enda toas olla ja lihtsalt kurb olla. Samas on mul paar üksikut juhust, kus just tahangi natuke aega üksi olla, näiteks kuuma vanni koos vannipallidega teha, lõõgastuda ning mõelda. ;) aga ainult paar! 

Teiseks ja mu kõige suuremaks abiks on see sama blogi ning mu ,,hüvasti” raamat. Iga kord kui raamatut loen, saan aru, et kõik kallid inimesed ju ootavad mind ning ei lähe kuhugi. Nad tahavad ka USAst lugusid kuulda ning enda toas kurb olemine ei loo jutustamiseks põnevaid lugusid.  Pealegi ei tulnud ma siia ameerikamaale niisama istuma. Tahan näha, teha, kogeda! Ja see ei pidanudki lihtne olema!

Ja blogi!! Üks põhjus, miks ma ikka veel siin blogis aktiivne olen, on et panen siia alati kirja kõik positiivse. Ja kui olen kurb, loen postitusi tagasi ning alati jõuab siis kohale kui õnnega koos ma ikka olen ja kui vägev aasta mul on. 

Noh ma endiselt kuulan eesti muusikat, sest see on lihtsalt midagi, mida siin niivõrd väärtustama olen hakanud ning igatsen samuti ka kõike eelnevalt nimetatut. Kuid ainuke erinevus nüüd on see, et naudin ka USA iseärasusi ning kõike muud, sest tean, et hakkan ka kõike siinset väga igatsema....ja sellist elu nagu siin ma enam kunagi kogeda ei saa. Praegu kui seda kirjutan ei mahu mulle kuidagi pähe, kuidas ma enam  USA küpsiseid siin ei saa või kuidas ma enam host õega kõige veidramaid asju ette võtta või teha ei saa.  Kuidas õpetajad tunnis nalja viskavad ja kuidas koolimaja ühest otsast teise jooksma pean, et tundi jõuda.

Oeh, nüüd jõuab jälle kohale, kui tore mul siin ikka on ning millise imelise elu ma endale loonud olen. Uskumatu, et ainult lõpp on jäänud....Tundub mõeldamatu, et selle elu siin varsti igaveseks jätan... Et pean UUESTI selle raske lahkumise läbi elama.

Aga vahetusaasta on 100% kõige julgem ja parem otsus, mille elus teinud olen! 

Samuti olen nüüd aru saanud, kui õnnega koos ma olen, et nii imelised inimesed Eestis ootavad ja mul on midagi, mida nii palju igatseda <3 

Vahetusaasta on mulle nii palju muud rohkemat andnud, kui lihtsalt aasta välismaal, see on olnud täielik elukool!