Chicago

Kätte on jõudnud mai. Vôi tegelikult on õigem öelda, et pool sellest on juba läbi.

Kuid eelmisel nädalavahetus oli mul lõpuks võimalus perega minna kuulsasse ja suurde Chigagosse. Seekord läksime küll vaid ainult üheks terveks päevaks, kuid siiski, selle ajaga jõudsin väga paljut näha.

Meie teekond algas reedel peale kooli, eesootamas  5 tundi sõitu.

Peatuse tegime ühes mäkilaadses söögikohas, kus ma esimese burgeri USAs lõpuks äraproovisin, jäätis veel lisaks.

Chicagosse jõudsime päris hilja õhtul, kui kõik juba pime oli ja tuled särasid, vaatasin lummatult aknast välja ja tundsin end jälle nagu filmis :) Juba siis armusin Chigagosse täitsa ära.

Hommikul jaid õed hotelli, sest koolis on finalsid jälle tulemas ja nad pidid nendeks usinalt õppima, kuid mina muidugi läksin vanematega linna peale Chigagot vaatama. Ilm oli kahjuks  küll paris külm ning selletõttu pidin talvejopega mai kuus ringi käima. Aga see ei takistanud mul seda imelist linna nautimast. Lühikese aja jooksul nägin ära hiiglasuure purskkaevu, kuulsa peegeloa aka the bean, vaateratta ja ka järveäärse sadama. Lisaks õitsesid kõikjal ilusad ja värvilised tulbid ja no tõesti nii ilus oli. Kuigi ma usun, et talvel on siin veel kohe eriti maagiline.

Ma arvan, et see oake, mulle kõige rohkem meeldiski. Seal oli muidugi jube palju turiste ka, sest see on üks väga populaarne pildistamise koht.

Lõunal võtsime õed peale ja läksime sööma, kus me küll tervelt tund aega lauda ootasime. Ootamine oli seda väärt, sest sain mega, mega hea spinati- ja maasikasalati, mida ma nüüd juba taga igatsen.

Õhtul viisime Anna ja Leah BTS kontserdile, mis oli ka põhjus, miks me Chigagosse tulime. Mina läksin vanematega senikauaks Itaalia restosse õhtust sööma ning hiljem ka sellisele showle nagu Blue Man Group. Mul pole ühtegi sõna, seletamaks, mis asi see show oli.

Näiteks loopsid nad üksteisele vahukomme suhu ja siis kui ühel pea 30 neid seal oli, siis ta oli need kuidagi suus endal torniks kokku teinud ja sülitas selle torni siis laule ja pani ühele vaatajale kotti. Kohati oli seal ikka väga rõvedaid asju.

Järgmine hommik läksime juba varakult Margareti pere juurde, kus me nendega hommikust sõime. Hiljem avati ka emadepaeva kinke. Rääkisime niisama juttu ja imestasime, kui kiirelt ikka kooliaasta läinud on, Margaretil ja Jacobil näiteks ongi kool juba läbi.

Lõunat tulid nad ka meiega sööma ning läksime ühte Jaapani kohta Kikusse. Seal tehti söök otse su silme ees valmis ning kogu kokkamine oli rohkem nagu üks suur show, meie kokk tegi ikka selliseid trikke, et kohati tahtis suu lahti vajuda. Eriti äge oli kui ta sibulatest torni tegi ning et siis neid grillida, pani ta need natuseks põlema. Aga ta oli juba eelnevalt sinna väiksed augud ka sisse teinud, nii et kui ta selle torni põlema pani, siis kahelt poolt tuli tuld välja lja nagu lohel.

Ja siis muna viskas ta oma labidaga õhku ja püüdis selle labida küljega nii kinni, et muna sinna kinni jääks ja katki läheks, et vedelik välja tuleks. Tõsiselt võimas.

Ja siis oligi aeg juba jälle kodu poole liikuma hakata. Nädalavahetus läks silmapilgukiirusel ning nüüd jälle esmaspäev ehk olen koolis vabas tunnis hetkel. Järgmine teisipaev on viimane koolipäev ev…. Jube, jube, jube ja samas ka tore, sest valitsusest tahaks küll juba natuke lahti saada ning vabadust tunda, kui ühtegi kodutööd, projekti, eksamit vms enam ees pole. Vaid natuke üle nädala veel :)) Suudame selle ära teha!!!

Kokkuvõtteks armusin ma Chicagosse väga ära ning kibelen juba tagasi. Juuni algul läheme uuesti, siis külastame ka tuntuid muuseume ning muidugi lähme shoppama. Ja, kui sealt tagasi tuleme, siis on mul kodus vist ainult 2-3 päeva, kuni ma oma miljoni kohvriga peangi tagasi Eesti poole sammud seadma