Aastal 2014 käisin ma kahe oma sõbrannaga (tervitaks meie kuldset triot siinkohal) kaheks nädalaks Inglismaal keelelaagris. Toona oli mu ingliskeeletase suhteliselt null ja üldiselt ei olnud mu peamine eesmärk seal õppida, vaid nägin võimalust veeta tervelt 2 nädalat kahe sõbraga välismaal.
Mäletan selgelt, kuidas paaril esimesel päeval oli meil seal selline tunne nagu tahaks koju. Nüüd, kui ma sellele laagrile tagasi mõtlen, siis oli kõik tegelikult väga vinge ja ise virisesime liiga palju. Aga toona oli tõesti laagri algus meie jaoks suhteliselt katastroof. Näiteks kui me jõudsime kohale öeldi , et meie kohvrid ei tulnud sama lennuga ja me saame need alles mõne päeva pärast.
Meil tohutult vedas, et ühe sõbra sugulane elas Inglismaal ning tema kaudu saime endale vähemalt pidžaamad, pesemisasjad ja muu tarviliku.
Olin ühes toas kolme täiesti võõraga, kes isegi inglise keeles väga ei rääkinud (nüüd poleks selles midaagi ebatavalist, aga sellel ajal olin ma nii pettunud, et oma Eesti sõpradega samas toas polnd....silly me ). Ka tundides oli raske ja kõik oli palju teistsugusem kui me ette kujutasime. Well...aga tegelikult oli ju kõik nii nagu olema pidi. See pidi olema siiski KEELElaager mitte mingi vabaajalaager. Tegelikult kui ma nüüd mõtlen, imestan kuidas me üldse oma ingliskeeleoskusega seal hakkama saime. Me jõlkusime mitu tundi ilma järelvalveta Londonis ringi. (tuletan meelde, et ma olin ikka suht noor ja ilma eriliste inglise keele oskusteta) Aga probleeme ei tekkinud ja vot peaaegu täiesti ära ka ei eksinud.
Aga juba nädala teisel poolel hakkas mulle kõik seal laagris meeldima. Mul hakkas tundides lõbusam ja ma läksin sinna heameelega, sest ma pöörasin tähelepanu, ma sain uusi sõpru teistest riikidest, me veetsime rohkem aega üritustel käies (ei unusta kunagi seda poissi, kes minuga selfie laulu ajal selfiet tegi ja minema jooksis),isegi pooletunnine söögijärjekord muutus meeldivaks. Ühesõnaga hakkas mulle see koht väga väga meeldima. Ja see kaks nädalat sai liiga kiiresti täis. AGA sealt ma selle pisiku esmakordselt sain. Ma teadsin, et tahan veel midagi sarnast kogeda...
Järgmiseks hakkasin ma umbes pool aastat hiljem esmakordselt sellisest asjast nagu vahetusõpilane internetist uurima. Küll olin ma siis suhteliselt noor ning ma jätsin selle asja sinnapaika. Muidugi ei teadnud ma, siis asja tõsidust. USAsse minnes ole ma seal ju paar nädalat vaid ma lähen sinna paeaegu, et terveks aastaks. Ning kohekindlasti mitte ei lähe ma sinna lihtalt reisile või aega veetma. Ma lähen sinna õppima ning hoopis teises kultuuris aastaks elama.
Aa ja toona hirmutas mind veel fakt, et pean ühe aasta siin koolis n.ö vahele jätma. Nüüd pole mul sellega absoluutselt mingisugust probleemigi.
Möödus veel umbes poolteist kuni kaks aastat, kui keset suve ühel ööl ma magada ei saanud ja oma mõtteid mõlgutades meenus jälle mulle Inglismaa kogemus. Hakkasin mõtlema, et kas mul oleks võimalus minna Inglismaale vahetusõpilaseks. Niisiis panin googlesse ,,Inglismaale vahetusõpilaseks''. Leidsin mingi foorumi kus otsiti Inglismaal olevate vahetusõpilaste blogisid. YFUga, siis veel Inglismaale minna ei saanud ning ühtegi teist Inglismaa võpi (võp=vahetusõpilane)blogi ma samuti ei leidnud, siis soovitati seal foorumis teisi võppide blogisid. Oli üks blogi mida n.ö reklaamiti kõige rohkem. ( Liisa Ameerikas) . Ma lugesin seda blogi pea terve öö ja järgmised paar päeva jutti. Ma ei liialda kui ütlen, et olin sõltuvuses. Liisa kirjeldas oma elu seal nii detailselt, et tõesti oli hea lugeda :) Nii et sealt tuli mu esmane motivatsioonilaks. Mul oli juba sees selline tunne, et see on õige. Seda ma tahan teha. Hakkasin lugema YFUst, otsisin veelgi blogisid ning umbes kaks kuud hiljem tutvustasin oma mõtet vanematele. Muidugi arvasid algul paljud, et see on järjekordne mu mõtetest, mis koheselt nädalaga möödub aga seekord oli teisiti. Mida enam aeg läks ning ma yfu kohta lugesin, olin oma otsuses kindel. Ja kuigi mu esmane plaan oli Inglismaa, siis nüüd olen ma üli õnnelik, et valin Inglismaa asemel USA. Ma uurisin vist pea iga riigi kohta infot ning lugesin blogisid, kuid USA oli just see, mis tõmbas mind kõige rohkem. Tahan näha oma silmaga ja kogeda seda multikultuuri.
Kusagil 2017 aprillis kui mul ammu kõiksugused võpide blogid loetud olid ja algas 2018/2019 õppeaastaks registreerimine täitsin ma ankeedi kohe ära ning saatsin selle YFUsse. Ja sealt mu teekond ametlikult algaski.
-Laura <3
Möödus veel umbes poolteist kuni kaks aastat, kui keset suve ühel ööl ma magada ei saanud ja oma mõtteid mõlgutades meenus jälle mulle Inglismaa kogemus. Hakkasin mõtlema, et kas mul oleks võimalus minna Inglismaale vahetusõpilaseks. Niisiis panin googlesse ,,Inglismaale vahetusõpilaseks''. Leidsin mingi foorumi kus otsiti Inglismaal olevate vahetusõpilaste blogisid. YFUga, siis veel Inglismaale minna ei saanud ning ühtegi teist Inglismaa võpi (võp=vahetusõpilane)blogi ma samuti ei leidnud, siis soovitati seal foorumis teisi võppide blogisid. Oli üks blogi mida n.ö reklaamiti kõige rohkem. ( Liisa Ameerikas) . Ma lugesin seda blogi pea terve öö ja järgmised paar päeva jutti. Ma ei liialda kui ütlen, et olin sõltuvuses. Liisa kirjeldas oma elu seal nii detailselt, et tõesti oli hea lugeda :) Nii et sealt tuli mu esmane motivatsioonilaks. Mul oli juba sees selline tunne, et see on õige. Seda ma tahan teha. Hakkasin lugema YFUst, otsisin veelgi blogisid ning umbes kaks kuud hiljem tutvustasin oma mõtet vanematele. Muidugi arvasid algul paljud, et see on järjekordne mu mõtetest, mis koheselt nädalaga möödub aga seekord oli teisiti. Mida enam aeg läks ning ma yfu kohta lugesin, olin oma otsuses kindel. Ja kuigi mu esmane plaan oli Inglismaa, siis nüüd olen ma üli õnnelik, et valin Inglismaa asemel USA. Ma uurisin vist pea iga riigi kohta infot ning lugesin blogisid, kuid USA oli just see, mis tõmbas mind kõige rohkem. Tahan näha oma silmaga ja kogeda seda multikultuuri.
Kusagil 2017 aprillis kui mul ammu kõiksugused võpide blogid loetud olid ja algas 2018/2019 õppeaastaks registreerimine täitsin ma ankeedi kohe ära ning saatsin selle YFUsse. Ja sealt mu teekond ametlikult algaski.
-Laura <3
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar