Pages

kolmapäev, 12. juuni 2019

Lahkumine

Juba tegelikult algusest peale päriti mult detaile oma vahetusaastalt lahkumise kohta.
Alguses tundusid mõtted lahkumisest ebareaalsed ja liiga kauged, tundus, et mul on veel aastaid aega.
Kuid siiski, inimesed kûsisid. Need polnud küll väga detailsed küsimused, kuid siiski lahkumisega seotud. Sügisel oli peamine küsimus: kui kaua sa siin oled? 
Siis vastasin ma isegi mõtlemata, et suve alguseni ja sellega asi piirdus.

Möödus vaid mõni kuu, kui juba ka küsimused muutusid detailsemaks: mis kuus sa lahkud? Kui kaua sa veel siin oled? 

Ja lõpuks muutusid küsimused viimaste kuudega nii kiiresti ja nii palju detailsemaks, et ma ei jõudnud isegi järge pidada: mitu kuud sul veel jäänud on? Mis kuupäeval sa lahkud? Mitu nädalat sul veel jäänud? Kas sa juba tahad koju minna?  Sa lähed ju kohe ära, eks? Ma jään sind nii igatsema! Mitu päeva sul veel jäänud on? Ooo, see on su viimane esmaspäev ju? Kunas sa lennujaamas pead olema? Mis KELL su lennuk läheb!!!!....

Hetkel istun ma Chicago-Frankfurt lennul. Kell on umbes 8 Iowa aja järgi ja mul on veel 4h lennata jäänud. 
Ilmselgelt olete nüüdseks aru saanud, et olen Iowast lahkunud. USAST LAHKUNUD! Vahetusaastalt lahkunud!

Las ma siis räägin natuke, kuidas mul see emotsionaalne päev möödunud on.



Ma ärkasin kell 5 hommikul, uni läks ära ja enam magama enam ei jäänudki. Sättisin sns siis viimast korda valmis, panin kaela perelt saadud imeilusa liblikaga kaelakee ja kätte samuti alles eelmisel päeval kingiks saadud käevõru!! See käevõru on absoluutselt kõige armsam ehe, sest selle peal on pildid minust koos vahetusperega ja ka tsitaat ,,we startes as strangers but became family”
Host emme tegi mulle veel smuutit (üleüldse viimane nädal ta tegi kõiki mu lemmikuid toite), tegin viimase kalli Jacobiga, kes kahjuks lennujaama ei saanud tulla ning viimased tunnid kodus liikusid välgukiirusel. 
Terve aja oli sees selline raske tunne, kurgus kipitas ja oli suur klomp. 
Kaalusin veel viimast korda paari kohvrit ja panime need siis autosse. Ja ütlen nüüd täitsa ausalt, et kogu auto tagune oli mu kohvreid ja seljakotti täis. 
Ning siis avastasime, et mu käsipagasi handle (mul reaalselt ei tule selle eestikeelne sõna meelde hetkel) on katki ja see ei lähe enam alla. Pikka pikka aega host isaga jamasime sellega ja lõpppuuuuks see läks alla, aga rohkem ma seda enam üles ei julgenud võtta, sest ilmselt ei oleks tagasi enam saanud. See siis aga tähendas omakorda seda, et ma pidin oma vääga väääga rasket käsipagasit terve reisi käes kandma!!!!!!! Noh, kodus olles ma ei muretsenud selle pärast, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole.

Igatahes, käisin vaatasin oma armast tuba veel viimast korda ja juba 9 ajal seadsimegi sammud autosse ja suundusime lennujaama poole. Ja kui seni olin oma pisaraid suutnud tagasi hoida, siis tulid need mõnusalt valla, kui kodust ära sõitsime ja minu USA kodule lehvitasin ja see silmapiiri taha ära kadus. 
Sain siiski enda emotsioonid kontrolli alla,  mõtlesin positiivseid mõtteid ja sain tuju jälle rõõmsaks, jubekiirelt olime ka Des Moinesi lennujaamas. 
Siis polnud mul muule mõtteid, kui et palun palun, kohvrid, olge normaalses kaalus. Absoluutselt iga pere liige vedas ühte mu kohvrit :D 
Jep, ma tulin siia 1 suure + käsipagasi + seljakotiga ja lahkusin 3 SUURE + väääga täispakitud käsipagasi + umbes 3x suurema seljakotiga. 
Maksin oma lisakohvrite eest ära, printisin lennupiletid ja oligi aeg kohvrid ära anda ning kaaluda. Ja saate aru milline pingelangus mul oli, kui need kõik olid 48.9, 49 ja 50.5 (max võis olla 50 poundi ehk 23 kg) ja õnneks lasti selle 50.5 ka läbi rahulikult, see tädi veel ütles mulle, et good job ja hästi pakitud :D

Edasi läks kõik veeeeeel kiiremaks (kui see võimalik on) ja juba olingi selle lifti juures, kus mu pere enam edasi tulla ei saanud. 
Ja jälle koheselt olid mu pisarakraanid ojadena valla. Ma olin küll blogidest sellest hetkest lugenud, kuid see oli miljon korda hullem. See murdis mu südame, kui nägin õdesid ja ema nutmas. 
Eriti jube oli veel, kui seisin sellel liftil, mis järjest üles poole liikus ja järsku mu pere oli silmist kadunud. 

Ja nii olingi ma jälle üksi. 
Seisin pisarsilmi siis turvajärekorras ja proovisin end maha rahustada. 
Õnneks! Õnnneeeks! juhtus see üsna pea.
Nimelt mu seljakott võeti turvast ekstra kontrolli. Kogu mu hooooleeega pakitud sisu kallati tühjaks ja kontrolliti ule. Sest noh....kõik mu 11 bath&body küünalt olid seal kotis ja neile oli vaja lõhkainete kontroll teha. Pluss öeldi, et mind on vaja ka uuesti ja veel põhjalikumalt läbi kontrollida ning pakuti isegi privaatses ruumis seda teha.
Selleks ajaks oli see kogu olukord mulle nii koomiline, et kogu mu kurbus kadus ja ma lihtsalt naersin seal, kui ükshaaval absoluutselt igat asja mu kotis läbi vaadati etaldi seadetega (uskuge mind, kui ma utlen, et mul oli seal ikka megaaaalt asju hihi) 
Lõpuks lahti mind siiski turvast lahti ja pidin oma hoolega ja väga läbimõeldud koti jälle kõik tagasi pakkima. Ma ikka pusisin sellega päris kaua. Lõpuks siiski sain suunduda oma värava juurde. Juba siis mõistsin, et seda käsipagasit ma küll kuhugi käsitsi vedada ei suuda. Midagi mul küll ka teha polnud, nii et tegin lihtsalt väikseid pause ning vedasin siis jälle edasi (loodan, et olete nüüdseks aru saanud, et mu käsipagas tõesti oli raskem kui sangpomm :D katsu seda siis 1 käega tassida) 
Kuidagimoodi jõudsin oma värava juurde, kirjutasin veel perele kohe, et sain turvast läbi ja rääkisin ka Eesti pere ning sõpradega.

Mu esimesel lennul ehk Des Moines-Chicago sain olla akna all. Kuid see lennuk oli tibatilluke. Ja see tõi nii palju mälestusi sellest, kui augustis samamoodi selle lennu peal olin öösel ja alles siia saabusin, kuidas see siis võimalik on, et nüüd sai see juba läbi???
Igatahes õhkutõusmine oli täielik filmihetk. Vaatasin aknast välja ja puistasin jälle pisaraid, kui Iowast õhku tõusime. Ma armastan seda kohta niiii väga, et pole piisavalt sõnu.
Sellel lennul lugesin ka kirju ning sõnumeid, mida mu sõbrad, õpetajad ja pere mulle kirjutanud olid. Seest läks nii soojaks, täiesti uskumatu, kuidas on see võimalik, et ma niiiii imelised inimesed enda ellu siin leidsin. 

See lend läks ka väga kiirelt ning juba olingi suures Chicago lennujaamas. Ma leidsin oma seljakotist kooli id kaardi paela ja sidusin selle käsipagasi külge, et saaksin paelast oma kohvrit tõmmata mitte käes kanda.
Naljakas küll oli ja inimesed vaatasid ka, kuid vähemalt oli 100x lihtsam, kui käsitsi tassida.
Chicago lennujaamas kirjutasin jälle vahetusperele, ostsin Starbucksi ning oma lemmikut Chicago popcorni ehk garrett mix popcorni. 
Rääkisin ka pikalt emme ja õega ning need 3h läksid väga kiirelt. 
Juba tuligi aeg, kui pidin Chicago-Franki lennule minema ja USAle hüvasti praegusesks ütlema. Mis oli veel eriti kurb, oli see, et olin põhiliselt selle sama lennuvärava juures, kus olime ka vahetusperega kruuisilt tulles <333

Euroopasse viiv lennuk oli jälle hiiglaslik nagu ka eelmine kord. Kahekorruseline, telekas ka olemas, lisaks veel kõrvaklapid, padi ja tekk. 
Mul pidi olema kõige äärmine koht, nii et potsatasingi end sinna maha. Kuid siis ilmus üks mees ja ütles mulle rõõmsalt, et ta istub minuga siin samal real ja tal on aknaalune koht ning tegelikult talle endale meeldib äärmine palju rohkem,  nii et kui ma tahan vahetada, siis ta teeks seda suurima heameelega.
Muidugi olin ma nõus!!! 8h aknaalusel kohal muutus kohe palju palju nauditavamaks. Saime vett, sõõrikuid ja ka suure eine, mis jällegi täitsa söödav oli. Vaatasin filmi (siin lennul on kõik uuemad filmid olemas, äkki jõuan isegi Mary Poppinsi filmi nüüd ära vaadata!!)
Ja nüüd olengi jõudnud olevikku. Väljas on suhteliselt pime ja lennuk rapub hullluuuupööra, kuid leidsin sellest telekast Ed Sheerani playlisti, kuulan seda ning kirjutan teile blogi. 
Tegelikult peaksin nüüd ka natuke magada proovima, sest 3,5h pärast maandudes on Iowa aja järgi kell juba pool üks, aga Frankis juba hommik,  nii et öö jääks vahele. Eks ma proovin ning kirjutan ilmselt edasi juba siis, kui olen Tallinna lennul. LIHTSALT USKUMATU!!!!!!

*väike hüpe tulevikku*

Nonii. Olengi oma viimasel lennul. Lennul, mis viib mind Eestisse. Lennul, mis viib mind koju.
Viimati kirjutasin, kui olin oma pikal lennul ja üritasin magada. Seda suutsin ma teha täpselt 1h. 
Ja kui me siis lõpuks sealt lennukist välja saime, siis pidin ootama ühes üsna pikas järjekorras, et passi kontrollida vms. Ning seejärel tuli leida oma järgmine lennuvärav. 
Franki lennujaam on ju hiiglaslik, nii et ma kõndisin seal oma sangpommipagasitega ikka mõnuga ja nüüd käsi vaadates pole enam isegi imestunud, kui sealt juba ühe väikse villi avastasin.
Ostsin endale ka hommikusööki ja ikka USA moodi, leidsin ühe megaaa hea bageli ja pidin õnnest lakke hüppama, kui bagelit jälle sõin.
Kuid mis ja juba kurbusega avastasin, on et eurooplased on ikka tohutult tuimad. No jube. 
Mitte keegi ei naerata ja kui ise ikka normaalse usakana kõigile “sorry” ja “excuse me” ütlesin, siis nemad trügivad lihtsalt tuimalt läbi inimestest.?! 

Nüüd ma siis istun oma Tallinna lennul nagu juba mainisin. Ja eriti ei jõua kohale, et 2,5h pärast näen üle 10 kuu oma pere. No ei tundu reaalne.
Sain viimasele lennule õnneks ka aknaaluse koha jälle ehk kõik lennud olen olnud akna all <3 ja saan nüüd siis imetleda ja ahhetada, kui aknast välja vaatan ja Talliinnas maandume. 
Läheks nûüd see lend kiirelt!!!