Erinevaid mõtteid

Ma olen muidu kohutav talveilma fänn. Ikkagi ju jõulud, soojad kampsunid, kuum kohv, piparkoogid ja lume hooaeg. 

Aga nüüd...on veebruari lõpp ja meil on ikka veel käre pakane. Nüüd ütlen küll, et tahaks juba kevadist soojust. Meil siiamaani kõigub temperatuur -10 ja -20 vahel, tuul on täiesti jäine ja kui veel kerge lumi ka tuiskab....praegu lohutab vaid mõte, et 2,5 nädalat ja siis hakkab vaheaeg ja lähme perega soojale kruiisile ära.

Ning sealt tagasitulles on vaid nädalake märtsi veel jäänud ning algab aprill. Siis vast on juba kõvasti soojem.

2 nädala pärast algab ka tennis season. Selle pärast olen kõvasti elevil, aga kui me sellise ilmaga õues peame trenni tegema, siis on natuke nukker.

Meie kooli politsei on ikka vahva. Ükspäev Leah tõi tall terve lõunasöögi, sest meie (kes siis veel) oleme ta lemmik lõunalaud ja ta käib kogu aeg meie juures istumas ja juttu rääkimas ning üks tüdruk Paige toob talle hästi tihti sööki.

Ja siis ta rääkis kõigist nendest enesekaitsevahenditest, mis ta vööl olid, päris korralik varustus oli ikka.

Ja siis kuna Cheer tüdrukute plakatid võeti just alla, söökla teises otsas üks teine mees lehvitas Paigele tema pildiga plakatit. Need plakatid ju mega suured, Paige jooksis siis kohe sinna ning krabas endale selle.

Ja need showkoori inimesed, kes Minnesottase läksid, nad ei saanud 2 päeva tagasi koju ja olid Minnesotas lõksus lumetormi tõttu. Said mall of Americasse minna ja hotellis lubati neil isegi talendishow korraldada :))

 Täna jõudsid nad lõpuks tagasi ning muidugi olid ajakirjanikud  kaameratega nende naasmishetkel koolis kohal.

USA valitus on endiselt niiiii segane ja ma ausalt ei tea, kuidas ma mais selle aine finalsi ära teen.. õnneks ei lähe  mu hinne arvesse, ükskõik, mis ma siis saan :)

Valentinipäev

Valentinipäevast on nüüd küll juba omajagu aega möödas, aga mōtlesin, et panen ikka natuke sellest päevast ka kirja.

Hommikul üles äragates polnud ma isegi üllatunud, kui igal pool jälle teemakohased kaunistused olid.

Host emps oli isegi südamekujulisi puuvilju lõiganud ja toodi valentiniteemalisi sõõrikuid.

Kõik lapsed said ka kingikotikese täis magusat ja šokolaadi. 

Mina olin enamus päevast haige ja eriti hea enesetunne küll polnud, kuid kõik teised kooli õpilased, kes suhtes on (suur protsent) rääkisid mis kōik neil oma poiss- tüdruksõbraga plaanis on õhtuks ja mis kingid neile tehtud on.

Sellist sõbrapäeva värki siin üldse polnud, et sõpradele ka mingi väike šoks anda vms.

Kuigi siiski, sain kooli kaasa südamekujulised kommid mira siis jagada teistega saaksin :) 

Õhtul tulid mõned sõbrad külla ja sõime südamekujulist lasanjat :D 

Lisaks käisime Eddyga showkoori proovi vaatamas ja no ikka täiesti suu vajus lahti, kui oma sõpra peaosa laulmas vaatasin. Üleüldse kogu show oli nii võimas, laulsime kogu aja lauludele kaasa ja kui Eestis ka sellised koorid oleks, siis ma ootaks neid aktuste juures kõige rohkem. 

Pärast showkoori lōppemist, kui host emps meile järele tuli, siis avastasime Eddyga, et kõik uksed, mis eesukseni viisid on lukus...:D

Niiet läksime ühest suvalisest küljeuksest välja ja jooksime karmi pakasega õues teisele poole kooli :)

Ja need showkoori inimesed läksid nüüd just Minnesotasse võistlema ka ja nad võitsid <3 pole ka ime, sest mu imekool võidab absoluutselt kõiges! Vähemalt mulle tundub küll nii :)

6 KUUD!!

Kuidas see võimalik on?

Aeg läheb järjest ja järjest kiiremini ja see hirmutab mind kohutavalt. Alles ma ju kirjutasin oma viienda kuu postitust ja alles Eddy tuli meile kaheks nädalaks, alles algas uus aasta ja nüüd hakkab 2 nädala pärast juba märts...

See viimane kuu on olnud ma arvan siiani kõige emotsionaalsem ja sündmusterohkem.

Ma olen aru saanud, et Iowa on mu kodu. Et ma ei ole enam siin koolis vahetusõpilane, kellelt ainult oma kodumaa kohta küsimusi küsitakse vaid ma olen täisväärtuslik Ankeny Centennial High Schooli õpilane. Ja üleüldse ma olen siia kultuuri nii sisse sulanud, et vahepeal ma täitsa hetkeks unustan, et olen tegelikult Ankenys elanud kõigest pool aastat.

Sellest kõigest sain ma aru siis kui Mehhiko grupp Ankenysse tuli. Ja kui mu Mehhiko vend siis minuga ühel koolipäeval minu tundides kaasas käis pidin teda tutvustama ja seletama talle asju, mis talle veidrad tundusid, mõistmata, et tegelikult oli see kõik samasugune minu jaoks kui ma siia alguses tulin. Ja nüüd võin ma ise kõigest nendest ,,veidratest” asjadest vabalt rääkida, mis mulle koduseks on saanud. Ja kui palju mu inglise keele rääkimine on arenenud. Enam ei pea ma ainult ,,yes, yes” vastama ja noogutama kui õpetaja midagi küsib, vaid võin vabalt rääkida ning ei pea ennast miljon korda kordama, et keegi minust aru saaks.

Samamoodi sain aru, kui lähedaseks ma oma sõpadega olen saanud, võime tõesti kõigest üksteisega rääkida ja me tõesti nagu teaksime üksteist aastaid.   Jällegi, ma pole enam  lihtsalt!!! vahetusõpilane.

Oma perest ma ei hakkaks üldsegi rääkima. Täna saatsime Eddy ja kogu Mehhiko gruppi tagasi nende kodumaale ja mul tulid täiesti pisarad silma, kui sain aru, et nelja kuu pärast olen see mina, kes kõigile viimased kallid teeb ja ära läheb. Ma ei taha sellest üldse mõeldagi.     :( <3 

Oma perega olen kindlasti kõige lähedasem ja  tunnen ennast täiesti pereliikmena. Üks mu õdedest tegi isegi ühe oma AP klassi projektitöö minust, mis muidugi jälle mu sõnatuks võttis <33333

Ma olen nii tänulik, et see Mehhiko grupp Ankenysse tuli ja avas mu silmad. Kui ma päriselt ka ise nägin, kuidas kodus Eddyle mõnda asja seletasime või ta mõne asja peale kulmu kortsutas nagu mina alguses, siis sain aru, et kõik see on mulle nüüd täiesti okei ja kodune. Ankeny tõesti sai mu teiseks koduks. Ja ma olen super super elevil, mis nendel viimastel neljal kuul veel mulle pakkuda on <3

ISU tuur & seafarm

Reedel toimus Mehhiko omadele väike field trip ehk kooli ei pidanud minema, nii et muidugi läksin mina ka kaasa.

Kôigepealt ootasime umbes 15min oma armast kollast koolibussi ja kui see siis lõpuks jõudis läks selline laulmine lahti et oioi.

Aga sellel ajal kui bussi ootasime, läksid kõik Mehhiko noored õue oma esimest lumesõda pidama. Seda oli ka omaette komöödia vaadata, muidugi ei puudunud jää peal kukkumised ka sealt.

Aga bussis, nii äge oli et terve tee kuni Amesi sõitsime, laulsime erinevaid tuntuid laule kaasa. Alguses tegime nii et Mehhiko omad laulsid kõiki tuntud Hispaaniakeelseid laule ja siis pärast usakad ingliskeelseid vastu (nt party in the usa) 

Amesi jõudnud, tehti meile Iowa State University treeningruumide tuur. Nägime eraldi siseväljakut, nende hiiiiiiglaslikku jõusaali, mingisugust tervisekeskust ja konverentsisaali. Lisaks saime päris väljakule ka korraks minna ja muidugi miljoneid pilte klõpsutada. 

Ja siis...seadsime sammud seafarmi. Sest me oleme siiski Iowas. 

Tegelikult oli päris kurb olla seal mul, nähes nende väikseid aedikuid ja teades nende saatust :((

Ja neid sigu oli seal meeeeletult! Öeldi et vist oli mingi 800 siga vist ainuüksi selles ühes farmis. Nägime tõesti absoluutselt iga värvi ja suurusega neid, isegi suhteliselt vastsündinuid. 

Kuid mis oli suht õõvastav, oli et sinna soojadesse ruumidesse olid kärbsed kõik kokku tulnud ühte puntrasse ja kui ma alguses mõtlesime et maas ja seintel on mingi must puru lihtsalt, siis hiljem tuli välja et need kõik olid seal surnud kärbsed...

Mõnes kohas põrandat polnud nähagi, kõik oli ainult must kärbsepundar...

Ja viimaseks käisime kogu selle suure pundiga lõunat söömas. Mõtlesime et võtame mingid kerged lõunad ja kohale toodi reaalselt kandikutel MEGA portsjonid. Ma ei tea, minu arust oli see  pigem vähemalt kolme inimese kogus.

Ja muidugi ei saanud me piirduda ainult soolasega, sest see koht kus me olime on tuntud just oma jäätiste poolest. 

Ega nad ei valetanud ka. Juba kõikide nende jäätiste kirjeldused ajasid suu vett jooksma. 

Meie Leahiga võtsime kaneelijäätise ahjuõuna, karamelli ja vahukoorega <3

Tagasi kooli juurde jõudsime umbes 2 ajal, aga kooli tagasi me minema ei pidanud ;)

Super bowl party

Päev juba algas suure söömisega. Kõikidele Mehhiko omadele ja nende vahetusperedele toimus “väike” lõunasöömaaeg. 

Kõik pidid midagi kaasa tooma, kas siis magustoidu, soolase snäki, sooja toidu vms. Ja see söök mis kokku siis toodi oli hullumeelne!

Seal oli mingi 30 erinevat sooja rooga, lisaks veel saiakesed, puuviljad, muffinid, juurviljad, koogid, küpsised jne jne. 

Kui me sealt ära lahkusime, siis oli küll selline tunne nagu ei tahaks söõki enam 10 aastat näha.

Aga õhtul toimus veel see kauaoodatud superbowl. 

Ja kuna Eddyle see jalka siin hullult meeldib, siis tegime lausa suure peo, kus enamus Mehhiko omad tulid ka kôik kohale ja terve maja oli inimesi täis.

Muidugi on siin pididel alati meeeeletu!!! hulk toitu. Nii et järjekordne söömapidu toimus. Meil oli miljon pitsat, puuviljavaagand, kanatiivad, brownid, snäkimix, küpsised ja miljon muud magustoitu veel. Siiamaani on meil toitu veel alles :D 

Aga tegelikult jalkamängu vaatas väga väike osa rahvast, enamus ajast mängiti lauatennist või lihtsalt lauldi ja karjuti. Valjud nad ikka oskavad olla :D

Ja eriti naljakas oli, kui üks tuntud laulja telekast laulma hakkas, siis sekundi pealt lõpetati kõik mängud ja pressiti end teleka ette. Siis läks kõik muidugi veel valjemaks ja huljati ning kiljuti lauludele kaasa. 

Meet Eddy&kelgutamine

Mu perekond muutub järjest suuremaks <3 Nüüd on mul veel lisaks Eesti ja Usa perele ka Mehhikost pärit vend.

Minu koolis siin on üks hästi äge programm, kus Mehhikost tulevad umbes 20 õpilast kaheks nädalaks Ankenysse vahetusõpilaseks.

Nende vahetusõpilaste peredeks said ainult need kandideerida, kelle lapsed ka Ankeny Centennialsis või Ankeny Highs käivad ja hispaania keelt õpivad. Ja kuna mul on ikka nii vahva vahetuspere siin ja nii Leah kui ka Anna õpivad hispaania keelt, siis otsustasime kaheks nädalaks veel ühe vahetusõpilase võtta. 

Kogu grupp pidi saabuma reedel 16.30, kuid kuna nad jäid oma lennust maha, siis jõudsid nad alles laupäeval hommikul 11 ajal. 

Väga veider oli mul küll tagasi lennujaamas olla ja natuke selline tunne oli nagu hakkaksingi juba lahkuma. 

Tegelikult oli see päris naljakas, kuidas üks suur mass ootas Mehhiko omasid, kõigil tervitussildid käes, ja need kes sealt lennud niisama maha tulid ja tavalised reisijad olid, need ei saanud hästi isegi meie rahvasummast läbi :D 

Kohale nad siis ka lõpuks jõudsid ja mis te arvate, kas nad läksid siis kohe lund pildistama? Kõik olid lumest nii vaimustatud.

Tegime esimesed kallid ära, saime kohvrid kätte ja asusimegi kodu poole tagasi. 

Ehk minu uus vahetusvend on siis Mehhikost pärit poiss Eddy. 

Nii naljakas, et ma saan olla vahetusõpilane ja vahetuspere korraga.

Aga tegelikult oli väga huvitav ka teist vahetusõpilast nii kõrvalt vaadata ja näha, kuidas ta kultuuri sisse üritab sulanduda, kuid siiski paljud asjad on veidrad tema jaoks. Pani ikka mõtlema küll, et ka ma tõesti vōisin alguses samasugune olla ja kuidas küll nüüd täiesti normaalsed asjad alguses veidrana võisid tunduda.

Saime ka Eddylt teada, et nende grupp oleks peaaegu laupäevasest lennust ka maha jäänud, sest nad jäid hotellist lennujaama viivast bussist ka maha ja pidid siis taksod tellima.... :D ütleb nii mõndagi

Hiljem läksime veel osade inimestega KEGUTAMA! just!!! Te kuulsite õigesti! Me leidsime siin lamedas Iowa osariigis ühe päris korraliku kelgumäe!! Ma olin nii õnnelik :)) 

Seal kohas olid väga huvitavat tüüp kelgud peaks mainima. Ja see mägi...jummel!!! Kui me alla lasime, siis pritsis lund niimoodi näkku, et absoluutselt mitte midagi ei näinud ja mingit kontrolli selle kelgu üle ka polnud. Mina sōitsin näiteks niimoodi täiesti rajalt välja ja Leah sōitis ühele väiksele lapsele täpselt otsa :D 

Mina tegin selle kelguga ainult paar tiiru ja seejärel läksime tuubitamise mäele edasi. Nii vahva oli et see suusatõstuk lausa viis meid mäest üles :) 

Ja mäed olid ka päris toredad. Kui üksi tahtsid lasta, siis võeti jalgadest kinni ja keerutati nii et sa täiesti keerutades sõitsidki mäest alla. 

Aga enamus ajast läksime siiski suure grupiga koos, hoidsime üksteise tuubidest kinni ja nii oli palju vahvam ja kiirem ka! 

Pärast läksime Buffalo Wild Wingsi sööma ja proovisin need kurikuulsad tiivad ka siin ära...kui nüüd ausalt ütlen, siis meeldivad mulle Eestis kodutehtud tiivad ja Eesti hiinaka taevatrummid miljon korda rohkem.

Ja õhtul istusime terve ülejäänud aja Leahiga kamina ees ja soojendasime jalgu, nii mōnus oli kui soojalained üle keha seilasid <3