Kruiis- päev 1

14.märts, kell 2 öösel algas ametlikult mu soojamaa puhkus.

Ma mäletan nii selgelt, kui alles oli oktoober ja ma sain teada, et kariibikruiisile läheme ja otsisime erinevaid ekskursioone, kuhu minna. Siis tundus see reis miljonite aastate kaugusel, kuid nagu vahetusaastaga ikka, kõik läheb siin hästi kiirelt. 

Niisiis. Kell 2 öösel avasin silmad ja välgukiirusel vajutasin oma äratuse kinni. Olin arvestanud endale täpselt 30 minutit, et lihtsalt voodis lamada jaunefaasist välja saada.

See 30 minutit läks silmapilgukiirusel ning juba kuulsingi ka teisi tõusmas. Me kõik haarasime endale snäkke päevaks veel kaasa ning alustasime teega Des Moinesi lennujaama.

Teate kui veider oli seal samas lennujaamas tagasi olla, kus ma olin ka 7 kuud tagasi? Siis ei teadnud ma veel mitte midagi, mis saama hakkab, millised raskused ja millised imelised inimesed mu teele satuvad.

Nii et tõesti oli veider olla tagasi ja muidugi tuli jälle ka môttesse asjaolu, et juba 12 nädala pärast pean seal tagasi olema. Kuid seekord päriselt ka lahkuma. 

Igatahes jõudsime siis kenasti oma esimesele lennule, mis viis Chicagosse ja kestis vaid tunnikese. Enamus sellest lennust magasin, nii et peatselt kohe maandusime jälle ja olime Chicagos.

Kuid siiski ei maganud ma maha päikesetõusu, Mis absoluutselt hämmastavalt kaunis nii kõrgelt vaadatuna oli. Mul oli ka aknakoht, nii et sain suurepärase vaate <3

Selles lennujaamas oli samuti veider olla, sest ka seal olin ma juba olnud. 

Kogesin järjekordse filmihetke kui mööda Chicago lennujaama oma terminali juurde jooksime, täpselt nagu oli ka home alone 2 filmis. Seal olid nad ka Chicago lennujaamas ja just selles samas kohas jooksmas.

Leidsime oma värava juurde suhteliselt täpselt, kui pardale minek algas. 

Seekord kestis lend 4,5 tundi, kuid eriti tore oli, et kui sa olid varasemalt united airlinesi äpi endale tõmmanud, siis said ka tasuta filme vaadata. 

Puerto Rico lennust maha tulnud, saime kohe mõnusa kuumalaine osaliseks. Umbes 28 kraadi oli päikese käes. Peale Iowa käredat talve tõusis ikka suu väga naerule sellist ilma nähes.

Juba lennukis läks tegelikult nägu rõõmsaks, kui vaateväljas palmide merd nägin.

Seisime veel umbes 10 min taksojärjekorras ning siis saime lõpuks hotelli. Takso ise oli lausa nagu buss. Eestis ma selliseid näinud polegi.

Hotelli jõudnud, vahetasime kohe riided ära ja läksime basseini äärde mõnulema.

Ma olin sellele soojale ilmale niivõrd tänulik ning mõtlesin, et võiks igaveseks sinna päikese kätte pikutama jääda.

Tegin esimese ujumise ära ning lihtsalt päevitasin. Tundsin end nagu paradiisis.

Kuid juba umbes tunnikese pärast läksime tuppa tagasi ning kuna ees oli veel ootamas pikk päev, siis lesisime niisama.

Käisime ka väiksel snäkitamisel õhtusöögina ehk pōhiliselt sõime ainult tortillakrõpse salsaga.

18.45 tuli meile järjekordne minibuss järele. Aga seekord läksime aerutama ning buss pidi meid siis sinna viima. Mul polnud aimu ka et see nii kaugel meie hotellist oli, aga me sõitsime sinna vist umbes 1,5h kokku koos ühe peatusega ühes teises hotellis. Seal bussis oli veel üks 2 paari ning üks nendest olid käinud ka Eestis. Ütlesid, et neile Tallinn väga meeldis. Nägu läks jälle super naerule.

Nagu usakatele ikka, siis hakati muidugi ka nende võõrastega igasugustest asjadest rääkima ning lõpuks jõudis asi selleni, et noorem paar, kes olid äsja abiellunud, tulid siia lapsi üritama saada.

Ja see bussisõit..jummel jummel.

See oli hullem kui mõni ameerika mägi.

Juht ise sõitis punasega vabalt edasi, tee oli auk augu otsas, tegime nii järske kurve, et peaaegu oleks avarii teinud ning ükskord sõitsime mingist puust ka mööda nii et kõik oksad akent kraapisid, minu kõrval olev aken oli põhiliselt puru ehk kui ma seda näpuga lükkasin, siis see liikus seal sees ja üleüldse terve tee see logises nii hullult, et poleks üldse ime, kui see sealt küljest ära oleks kukkunud.

Lisaks sōitis buss läbi kitsastest teedest, mida ümbritsesid kõige kahtlasemad ja mahajäetumad naabruskohad.

Kohale me siiski kõik elusalt jõudsime ja seda umbes 20.30. Enamustel vajusid silmad kinni ja pooleldi magasime, kui meile tutvustati, mis siis nüüd edasi hakkab juhtuma.

Saime kõik päästevestid selga, võtsime paaridesse ning oligi aeg vee peale pinna.

See tõi õnneks meid rohkem ärkvele ja elevus kasvas ka suuresti.

Saime Leahiga kahekesti paati ning vôtsime meie aerumatka järjekorra sabasse.

Aertutanud olin ma varem täpselt 1 korra ja seda umbes 5 aastat tagasi, seega algul oli ka pabin sees, kuid tegelikult polnud midagi rasket. Ainult käed olid lõpuks päris surnud.

Ja kogu matk oli seda väärt ka, sest oli kottpime ja selles vaikuses aerutades, ümbritsemas loodus ja tähistaevas, oli imeline. 

Kuid kõige ägedam oli siiski helendav vesi.

Meie matka keskpunktis olime lagoona grandes, kus on biivh tuled ehk vesi reaalselt helendab. See oli täiesti uskumatult võimas. Ning kui kalad veel mööd kiirelt ujusid, siis oli näha vees ainult palju helendavaid kiiri. Ainult viies kohas maailmas saab sellist asja kogeda ning see tõsiselt oli midagi väga võimast.

Tagasisõit läks mitu korda kiiremini ja juba olimegi jälle meie armsas loksuvas bussis.

Jõudsime hotelli umbes 12 ajal ning jäime väga kiirelt kõik magama, sest kohutavalt pikk päev oli olnud.