Homecoming

Kogu protsess algas juba mitu, mitu nädalat ennem. Kõik olid nii elevil, tüdrukud panid igasuguste iluprotseduuride aegu kinni ning muidugi kleidivalimine veel ju ka. 

Homecomingu päeval võttis Lillie mind kodust peale ning sõitsime tema juurde. Kuna Lillie on meigis ja soengutes IMELINE, siis usaldasin need tema hoolde. 

Valmissättimine oli ka täpselt nagu filmides: vetsus muusikasaatel tantsides :)

Õhtust sõime ka tema juures, muidugi klõpsutasime palju pilte ja oligi aeg minema hakata.

Kooli uksed avati täpselt kell 8, nii et 5min enne külmetasid kõik väljas. Seal oli ikka tõsiselt külm :D 

Aga kui lõpuks sisse saime, siis kohe oli kōik kaunistatud, muusika mängis ning meeleolu üleval.

Suuri kotte muide ei lubatud kaasa võtta ja kõik väiksemad vaadati enne läbi, kui sisse lasti. 

Rahvast tuli kohale meeletult ning ütleme nii, et kõik karjusime ikka hääled mõnusaltnära populaarsemaid laule kaasa lauldes. 

Ja kuigi tantsule tulid kõik enamasti oma sõpradepundiga (või paarilisega), siis tantsul ise olid kõik ikka erinevate inimestega, kohtusin jälle nii paljude uute inimestega, nimed muidugi kõik ammu meelest läinud... (või siis ei kuulnud ma mõndasid ka üldse, sest no tegelt oli suht raske midagi üldse kuulda üle muusika)

Ja kui väga paljud tüdrukud tulid algul kõrgete kontsadega, siis õhtu lõpuks olid kõik paljajalu.

Kuskilt ilmusid veel vahepeal need pimedas helendavad pulgad välja ja neid loobiti mõnusalt.

Hehe eriti hea oli siis, kui kõik me Despacito laulu järgi ainult kaasamõmisesime, aga Mehhiko vahetusõpilane ju muidugi kõiki sõnu teadis ja nagu kala vees kaasa laulis.

Kogu 2,5 h läks niii kiirelt ja oligi aeg juba viimasteks lauludeks. Saali keskele moodustus suur sõõr ning kui enamus ajast muidu tähendas usakate  tantsimine rohkem niisama kaasahüppamist, siis järsku hakkas mõne poisi vahel selline tantsulahing, et oioi! Ühel poisil mu näitlemisklassist olid ikka korralikud saltod ja liigutused.

Kokkuvõtteks oli kogu sündmus jälle super kogemus ja seni kindlasti ka kõige filmilikum! Ikka päris mitu korda pärisin endalt, kas ma tõesti olengi siin?! 

ps: ma juba vabandan VÂGA halbade piltide eest ette ära, aga suhteliselt võimatu oli telefoni kätte võtta ja midagi normaalset jäädvustada homecomingu ajal :))

-Laura <3