LAURA USAS: Minek (ehk seiklused lennujaamades)

Heihei!

Olen ametlikult lahkunud Eestist. Tuleb tunnistada, et lahkumine oli palju, palju raskem, kui arvasin, kuid õnneks olid mu ägedad usakad ka teekonna algul siin, kes tuju rõõmsana hoidsid. Juba, kuigi polnud veel esimeselt lennult lahkunud, olime pilte teinud megaaaa palju :))

Esimene lend oli meil siis Tallinn-Frankfurt, mis läks üpriski kiirelt. Saime usakatega kõik ühes reas istuda, mis oli super! (Ahjaaa Franki lennul saime veel tasuta saiakese ja juua :D ((peamine)) .

Sellel lennul lugesin ka oma raamatu kirjasid ning olen kindel, et ujutasin reaalselt terve lennuki üle. Inimesed kindlasti mõtlesid, et kes see hull on, kes nagu segane nutab ja siis paari sekundi pärast kõva häälega naerma hakkab.

Ei taha küll kiidelda, aga mul on hands down maailma parimad sõbrad ja pere. Selle raamatuga oli niii vaeva nähtud ja kõik oli absoluutselt wäu ❤️ kirjasid lugedes tundsin end tõesti maailma kõige õnnelikuma inimesena❤️

Edasi maandusimegi juba ning meil oli umbes 2 tundi ooteaega uue lennuni, mis viisWashingtoni :)

Ps:Washingtoni lend oli üle 8 tunni!!!!

Franki lennust väljudes otsisime kohe üles oma gate, pidime sadamiljon korda oma passi ning piletit näitama ning seejärel läksime kuhu siis ikka mujale kui mäkki. Minul isiklikult toit selhetkel alla ei läinud ning piirdusin siiski smuutiga.

Natuke hilem oma gate juurde minnes tuli mingisugune naine meie juurde ja tuli välja, et ta pidi meile algul vastu tulema, aga ta ei leidnud meid ja nii ta seal mööda lennujaama lõpuks otsis meid :D siis gate juures oodates kohtusime vee kahe yfu vahetusõpilasega, kes Ungarist olid. Üks neist läks Californiasse ja teine Michigani.

Michigani tüdrukul oli samuti peale Washingtoni lendu Chicago lend, nagu minul, seega ka sinna lennuke ei pidanud ma täielikult üksi minema.

Washingtoni lend lükkus umbes tunni edasi, täpsest põhjusest isegi ei saanud aru, olin nii unesegane tolhetkel. Aga see lennuk ise oli niii suur. Kahekorruseline lausa.

Sattusin istuma mingisuguse kurja mustlasnaise kõrvale, kes reaalselt terve lennu täiesti torssis oli. Lisaks ei osanud ta ka vist inglise keelt ning ei saanud mitte millegagi hakkama. Virises lihtsalt omaette. Pool lennust pani endale mingi teki lihtsalt üle pea. Kui ta eesolev inimene tooli tahapoole laskis, siis kiskus kohe karjuma ja kui ma näiteks vetsu tahtsin minna ja temast mööda pidin minema, siis oli ka tal suht surmav pilk peas. Pärast, kui lennuk maandus, tõusis ta kõige esimesena püsti ja trügis reaalselt kõikidest inimestest mööda, et kohe välja saada... suht huumor.

Samuti sain oma esimese small talki tehtud. Teiselpool mind istus üks mees, kes kohe huvi tundis mu vahetusaasta kohta nii et temaga me vestlesime seal mõnda aega.

Saime ka lennukist tasuta lōunat. Kana, kartul, salat, leib, juust ja mingi kook. Üllatavalt hea oli kusjuures :))

Siis mingi hetk otsustasin filmi vaatama hakata ja oi, tasujate kolmas osa oli täitsa olemas. Suht teemast küll nüüd mööda, aga no tõesti miks nad JÄLLE Loki ära tapsid. #PettunudJaVägaHeartbroke

Washingtonis pidime läbima migratsiooni punkti, andma seal sõrmejäljed, andma dokumendid ja vastama paarile küsimusele. Edasi võtsime suure pagasi korraks kätte ning andsime kohe ka jälle ära. Läbisime jälle ka turvakontrolli ja siis läksimegi kõik juba eraldi oma siselendude peale.

Järgmiseks tuli vahva Washington-Chicago lend ja minu toredad seiklused ei lõppenud kuidagi. Kõigepealt algas kõik väga hästi, ostsin Starbucksi ja Emmaga koos (Michigani minev neiu) oli kōik väga fun.

Boardingu algul aga hakkas mingi mees rääkima, kui palju käsipagasit olla vōib ja et nad võivad kontrollida nende suuruste õigsust, kui tundub liiga suur olevat.

Teades minu käsipagasi suurust hakkas korra natuke kõhe, kuid skeemitasime Emmaga ikka nii, et ruttu pileti ära anda saaks ja lõpuks nad ei kontrollinudki seda!

Läksime siis edasi lennuki peale, minu kõrval istusid üks naine ja mees, kes kohe minuga jutustama hakkasid ja rääkisid Iowast mulle, pakkusid USA kommi jne. Ühesōnaga oli kõik väga normaalne ja just siis kui lennuk pidi startima teatati meile, et Chicagos on tormihoiatus ehk ei või Washingtonist startida ja peame 25 min uut infot ootama.

See siis tähendas seda, et kui lend lükkub edasi oleks mul Chicagosse jõudes järgmise (Chicago-Des
Moines) lennuni vÄga vähe aega.See mees, kes istus minuga samal real pidi selle sama Chicago-Des Moines lennuga ka edasi minema ning kuna tema teab ja oskab Chicago lennujaamas paremini orienteeruda oleks meil isegi võimalus olnud.

Ootasime need 25 min ära, aga tuli hoopis välja, et 30min lükkub VEELGI lend edasi. Ehk siis me oleks Chicagosse jõudnud natuke peale 19.30 kohaliku aja järgi ja meie järgmiste lendudeni oleks olnud ainult paar minutit.

Õnneks saime ühe poisiga kohad ära vahetada nii et saime Emmaga koos istuda, et mõelda, mida edasi teha. Otsustasime helistada yfu travel hotlinele. Muidugi asja tegi imelisemaks asjaolu, et igalpool lennukis kohises ja vaikset kohta, kus rääkida reaalselt polnud ja seetõttu ei kuulnud me eriliselt midagi, mis meile sealt telefonist siis räägiti.

Siis saime veel infot, järjekordne hoiatus veel üks 15 min delay.

Lõpuks aga saime kuidagi ikka sealt lennult maha, meid ootas kohe yfu staff ja meile hakati uusi lende otsima. Mingi õnne abil tuli aga välja, et mu Chicago-Des Moinesi lend oli SAMUTI edasi lükkunud ja ma siiski jõuan sellele lennule. Seda muidugi lükati veel ühe korra edasi nii et ootasin seda veel 1,5h. Ja vahepeal otsustati, et muudame gate ära ning siis ma seiklesin üksi mööda Chicago lennujaama, päris äge oli tegelikult.

Seda postitust kirjutades olin Chigao-Des Moinesi lennul, kõigest 1h pere nägemiseni💗🇺🇸 Nüüd olen juba kodus, kuid sellest juba järgmises postituses :)