Eelmine nädal oli tüdrukute võrkpalli tiimil osariigivahelised võistlused ning enamus kooli läks kogu nädalaks neid vaatama.
Ehk saime lõpuks, lõpuks vähe leebema nädala koolis, kus isegi kodutöid eriti ei antud.
Paljudes tundides vaatasimegi ainult võrkpalli ja elasime tiimile kaasa.
Teisipäeval oli ühe mängu finaal täpselt mu söögivahetunni ajal ning reaalselt kogu sööklal oli telefonidest, arvutitest, ipadidest ja kooli telekatest mäng lahti.
Kui seisin mikrolaineahju järjekorras, siis isegi söögitädi võttis pausi ja tuli meiega vaatama.
Mäng oli veel lisaks kõigele väga tasavägine ning kui siis lõpuks võitsime, siis ikka päris uskumatu oli, kuidas kogu söökla karjuma ja plaksutama hakkas. Nagu ma juba miljon korda maininud olen, spirit ja uhkus oma kooli üle on siin meeletu!
Reedel, kui lõppfinaal esimesele kohale toimus, siis enamus tundides oli mul umbes 7 inimest :D
Majanduses üks poiss hakkas küsima midagi majanduse kohta ja siis õpetaja katkestas ta jutu kohe ära ning ei tahtnud, midagi majandusest kuulata, vaid hakkas hoopis lugusid oma elust rääkima :D
Ajaloos käis ka üks mees meile Ankeny ajaloost rääkima ja issand jumal ma pole kunagi varem igavamat powepointi näinud.
Valge taust ja kõik ainult teksti täis. Eestis koolis oleks ma sellise powepointi eest kindlalt mittearvestatud saanud. Pärast seda esitlust üks poiss isegi ütles, et nüüd vihkan ma ajalugu veel rohkem :D
No igatahes meie kooli tiim pani selle asja kinni ning nad on nüüd uhkelt state champions.
Centennialis on üldse võrkpall big deal, sest kuuest aastast 4 on nad state championiteks tulnud! Super äge!! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar