8 kuud

Nonii. 

Jälle olen oma kuu postitusega lootusetult hiljaks jäänud. 

Ja ükskõik kui kaua ma ka selle postituse kirjutamist edasi lükkan, ei muuda see fakti, et olen USAs veetnud üle 8 kuu.

8 kuu möödudes tunnen end nüüd juba täieliku kohalikuna. Tunnen end kodus. 

Inglise keel saaks kõvasti parem olla, kuid lepin oma praeguse tulemusega ka väga hästi.  

Sõbrad ja pere on südamesse pugenud. Saan nüüd sõpratelt tihti graduation party kutseid ning see teeb tibake kurvaks. Ja rõõmsaks ka. 

Sest see tähendab, et olen pidanud TERVE kooliaasta USA koolis vastu ja asi hakkab lõpule jõudma. 

Vaid 4 nädalat kooli veel ning 21.mai ongi viimane kord, kui siinset keskkooli saan kogeda. 

Mônesmõttes teeb see ju kurvaks, sest kõiki sõpru näen seal kõige rohkem, raamatukogu koolis on kalliks saanud, kindlad õpetajad oma naljadega, filmilikud lokkerid, söökla, hiigelsuur võimla...oh Sophie ja Beniga kekas just dance tantsimine ja kõik need miljonid muud toredad asjad. Aga samas jään ka ausaks, natuke on ikka ka kergendus, et kool läbi saab, sest tahaks juba suvevaheaega nautida, need koolipäevad siin on päris pikad ikka ja ootan juba, et valitsuse tunni stressist lahti saaks. 4 nädalat, siin saan vabaks. 

Perega on nii, et ma tõesti ei tea, kuidas ma nende juurest lahkun. Ma ei suuda ette isegi kujutada, et ma august, september isegi nende juures ei elanud ja teise pere juures olin. Me oleme nii paljut koos teinud, nii palju on veel teha ja ma ei taha mõeldagi viimastele kallidele, mis neile lennujaamas pean tegema.

Teine asi, mis mind hirmutab, on pakkimine!!!!! Mul on niiiiiii palju raskeid küünlaid, seepe ja muid asju, mida ma nõus siia mingil juhul jätma ei ole, lisaks kõik mu riided ja muud asjad. Mai alguses hakkan pakkimisega juba pihta, et näha, kui palju mul veel üldse ruumi alles on. Ega ma ei imestaks, kui üldse ei olegi või juba jälle kohvrid ülekaalus on. Eks me näe.

Lõpetuseks ütlen, et Iowa ilm on VEIDER!!!!! Alles märtsi keskel olid meil siin lumehanged, käre pakane ja isegi talvejopega külm.

Nüüd on täielik suvi, 25 kraadi, kõik on lühkarite ja kleitidega koolis, samas mõni päev sajab padukat ja on nii tugev tuul, et tennise mängu oodates kõik väriseme tekkide sees. Iowa ilm.

Lisaks küsivad juba kõik mu lennukuupäevade kohta päris pikalt ja nüüd, kui see kuupäev järjest lähemale tuleb, on ka teistele raskem öelda kuna lähen. Nii palju on veel teha ja näha.

Aga kokkuvõteks siiski uskumatu, et mul ainult 7 nädalat jäänud on siin. Seitme nädala pärast istun juba Des Moines-Chicago lennul ja sõidan koju. Uskumatu.