Mind lahutab USAst nüüd vaid 1 kuu. Täiesti ebareaalne!!
Leidsin hiljuti oma 2016 aasta päeviku ning seda sirvides leidsin vägagi tuttavaid lauseid, mida kirja olin pannud. Mäletan niiiii selgelt justkui oleks see olnud eile, kui kirjutasin oma päevikusse, kuidas mu unistus on minna vahetusõpilaseks, aga see tundub nii võimatu unistus, kuidas tahaksin minna peale põhikooli, kuid sinna on veel 2 aastat aega ja ma ei jõua seda eales ära oodata.
Mäletan, kuidas lugesin öösel Liisa blogi ja olin täiesti joovastanud ja sõltuvuses. Nüüd on isegi naljakas mõelda, et toona, kui lugesin seda blogi, ei olnud mul aimugi, et lähen samasse osariiki kuhu temagi.
Ja nüüd on need 2 aastat silmapilgu kiirusega mööda läinud ja ma tõesti lähengi peaaegu, et aastaks minema.
Hetke emotsioonidest rääkides ei ole mulle veel kohale täielikult jõudnud, et lähen. Loendamatult palju küll küsitakse, et kas ma ei karda, aga mida ma täpsemalt kartma peaks? Just vastupidi, ma olen ōudselt, õudselt elevil!
Ainuke asi, mille pärast tibake muret tunnen, on pakkimine. Mul pole aimugi, kuidas ma oma elu kahte kohvrisse mahutan. Parema meelega võtaksin kogu oma riidekapi kaasa, kuid tean, et see pole kahjuks võimalik.
Vahepeal sain veel tänu toredale FLEXi neiule teada ühest vahetusõpilasest Dianast, kes samuti Ankenysse läheb. Diana on Gruusiast ning me suhtleme väga aktiivselt ja mõtleme, mis spordiklubidega liituda tahaksime, mis aineid võtta tahame ja mida kõike selle aasta jooksul teha tahaksime :)) Igatahes olen super õnnelik, et mul on nii tore saatusekaaslane, kellega koos seda USA seiklust kogeda.
Praegu aga, nagu ütlesin, on veel 31 päeva alles ja naudin oma allesjäänud aega Eestis täiega. 😊💗
-Laura<3
-Laura<3
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar