Pages

reede, 15. veebruar 2019

6 KUUD!!

Kuidas see võimalik on?
Aeg läheb järjest ja järjest kiiremini ja see hirmutab mind kohutavalt. Alles ma ju kirjutasin oma viienda kuu postitust ja alles Eddy tuli meile kaheks nädalaks, alles algas uus aasta ja nüüd hakkab 2 nädala pärast juba märts...

See viimane kuu on olnud ma arvan siiani kõige emotsionaalsem ja sündmusterohkem.

Ma olen aru saanud, et Iowa on mu kodu. Et ma ei ole enam siin koolis vahetusõpilane, kellelt ainult oma kodumaa kohta küsimusi küsitakse vaid ma olen täisväärtuslik Ankeny Centennial High Schooli õpilane. Ja üleüldse ma olen siia kultuuri nii sisse sulanud, et vahepeal ma täitsa hetkeks unustan, et olen tegelikult Ankenys elanud kõigest pool aastat.

Sellest kõigest sain ma aru siis kui Mehhiko grupp Ankenysse tuli. Ja kui mu Mehhiko vend siis minuga ühel koolipäeval minu tundides kaasas käis pidin teda tutvustama ja seletama talle asju, mis talle veidrad tundusid, mõistmata, et tegelikult oli see kõik samasugune minu jaoks kui ma siia alguses tulin. Ja nüüd võin ma ise kõigest nendest ,,veidratest” asjadest vabalt rääkida, mis mulle koduseks on saanud. Ja kui palju mu inglise keele rääkimine on arenenud. Enam ei pea ma ainult ,,yes, yes” vastama ja noogutama kui õpetaja midagi küsib, vaid võin vabalt rääkida ning ei pea ennast miljon korda kordama, et keegi minust aru saaks.
Samamoodi sain aru, kui lähedaseks ma oma sõpadega olen saanud, võime tõesti kõigest üksteisega rääkida ja me tõesti nagu teaksime üksteist aastaid.   Jällegi, ma pole enam  lihtsalt!!! vahetusõpilane.

Oma perest ma ei hakkaks üldsegi rääkima. Täna saatsime Eddy ja kogu Mehhiko gruppi tagasi nende kodumaale ja mul tulid täiesti pisarad silma, kui sain aru, et nelja kuu pärast olen see mina, kes kõigile viimased kallid teeb ja ära läheb. Ma ei taha sellest üldse mõeldagi.     :( <3 
Oma perega olen kindlasti kõige lähedasem ja  tunnen ennast täiesti pereliikmena. Üks mu õdedest tegi isegi ühe oma AP klassi projektitöö minust, mis muidugi jälle mu sõnatuks võttis <33333

Ma olen nii tänulik, et see Mehhiko grupp Ankenysse tuli ja avas mu silmad. Kui ma päriselt ka ise nägin, kuidas kodus Eddyle mõnda asja seletasime või ta mõne asja peale kulmu kortsutas nagu mina alguses, siis sain aru, et kõik see on mulle nüüd täiesti okei ja kodune. Ankeny tõesti sai mu teiseks koduks. Ja ma olen super super elevil, mis nendel viimastel neljal kuul veel mulle pakkuda on <3


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar